Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/13

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

üks värviline vari, nii et ta pead pööras ja sammu veidi peatas. Vari tuli punasest seelikust haljal murul, sest aida ääres vastu õueaia soppi, pikutas üks naisterahvas eredal paistel, silmad kinni ja suu lahti.

Esimene mõte Kremeri peremehepeas oli: Näeh, siin peres magatakse äripäeval! Siis seletas talle lähem pilk, et ta magajat ei tunne. Külaline? — Nah, ükskõik! Ja ta astus edasi. Aga ainult kolm sammu. Miski, mida veel kord maksab vaadata, näis talle meelde torkavat ja pööras ta pead. Ja et ta selle millegi kohta kohe selgusel ei olnud, astus ka need kolm sammu jälle tagasi ning ühe sammu õueaiale ligemale. Õu ja maja olid eluta, ainult paar kana siblis rehealuse värava all ja suure kase otsas keset õue pidasid varblased koosolekut.

Uinuv laiskleja, muidu kassi kombel keras, ajas pahemal käel puhkavat pead niikaugele tagasi, et nägu profiilis ja valge kael päevitanud lõuast kurguauguni nähtaval seisis. Näol ja avatud suul püsis ilme, nagu kuulataks ta kavala poolmuigega mõnd mootsikut sosijuttu. Härra von Kremer pani veel tähele, et magajal väga harvad hambad, ja iseäranis tähele pani ta, et tal kaks vaokest kaelas olid, kaks noort priskusekortsu pealpool helmerongi, ja korraga mäletas vanahärra, et need vaokesed — just nemad — tema süütut uudishimu olid äratanud. Muidu oli noorik nagu teisedki külanoorikud, ja et ta noorik oli ja mitte tüdruk, selgus hõbedasest laulatussõrmusest, mis tal parema käe sõrmes valendas.

Küsida, kes ta on? — Kremer tundis kõiki oma vallakese täiskasvanuid, iseäranis hästi kandimeeste perekondi kuni kaelakandjate lasteni, ja nüüd oli siin Prillupi õues pealtnäha koduses olekus inimene, keda ta mitte ei tundnud, — miks siis mitte küsida, kes ta on? — Aga Kremeri-härra keeras minekule, nagu ei viitsiks ta magajat äratada, ja küsimine oleks küsimata jäänudki, kui Prillupi saunal mitte uut ust ees poleks olnud.

Nüüd aga jäi ta mõne sammu järel seda uhkust silmitsema, toetades jalga mulgu latile ja ristluud kadakakepile; silmitses musta majakest mujaltki, veeretas vaate ka kapsaaiast ja põllusiilust üle ning leidis, hm, et Tõnu kui majapidaja pooltki mitte viimane ei ole Mäeküla pisirentnikkude seas. — Aga see seal murul? Ning Kremeri pilk käis viiliti magaja juures ära. — Ja siis mõtles ta: Ei tea, kus Leenu peaks olema? Kaks-kolm last on neil ju ka? Aknasilmake ei ilmuta midagi seesolijaist. — Kas see on ehk nende koduhoidja —? Punane körtsik aida kõrval ahvatas teda jällegi palet pöörama. — Ta pani lõpuks tähele, et mõned pütid ning vitsi-


13