Kuid piimamees vahtis vaikides viiliti nurka; ta vene saabaste lodevad sääred värisesid.
„Sa saad ometi aru, et see on ulk raha! — Ja Kuru on sul alla inna käes, ja vasikad saad ikke veel kahe rublaga, ja oost toidad täitsa mõisa eintega! — Aga kui palju ma teda näha saan — vahel ei mäletagi — nagu sabaga tähte! — Mõtle ometi natuke järele, mees!“
Ta jättis mehe järele mõtlema ja pöördus üle ukse söögituppa, õieti teadmata, mis tarbeks. Kui ta seal paar ringi ümber suure laua oli teinud ja kaks tooli paigast nihutanud — ta rahutud käed otsisid tegevust —, pidi ta kirjutuskambrisse tagasi astuma, keeras aga läve eest ümber ja lähenes äkki saadud uiu tõukel kähku puhvetkapile. Sealt võetud pudelist täitis Kremer ühe kõrge õlleklaasi ääreni ning sammus sellega kabinetti, silmakortsudes jälgi millestki, mis naljatujuline muie tahtis olla.
Kuid kabinetis ei seisnud enam piimamees Prillup, vaid valitseja Reemet, suur aidaraamat ühes ja patsakas paberraha teises käes.
„Aa!“ pages Kremeri suust, kuna tal klaasist vesti peale läikis.
Siis rüüpas, pani klaasi lauale ja võttis Reemeti ette. —
Sel ajal ei teadnud härra von Kremer, kes talve lõpu linnas mööda saatis ja peale vete lagunemist elurõõmsalt jälle oma armsas Mäekülas aset võttis, veel aimatagi, et tema piimarentnik äriliselt pooltki mitte udusulil ei puhanud. Küll ei pidanud ta Tõnu kui kaupmeest Jaani vääriliseks — sellel vahtis hageja juba silmist —, aga Kremer elas arvamisel, et ta kõigest kõike lahedasti läbi saab, liiati neil tingimustel, mida ta nautis. Suurt kunsti ei võinud ju asjas ikkagi olla. Ja Kremeri arvamisel oldi Mäekülas enam-vähem üldse. Õige küll, Prillup kulutas, ta ei olnud Jaani-sarnane koi, aga küllap tal siis villakasvatamisega vähem ruttu oli, kui mitte „teiselt poolt“ kulu võrra lisa ei tulnud.
Tõde aimas ainult Mari ja see sai talle suve jooksul ikka hõlpsamaks, mitte kõige viimaks selle umbse vaikimisegi tõttu, millesse Prillup end mähkis kõige kohta, mis tema ärisse puutus. Kuidas ta minnes koormale istus, kuidas ta tulles ohjad käest viskas, kuidas ta piimakambris oma varade peale vaatas — selles kõiges oli midagi, mis ilmutavat keelt kõneles, hoopis rääkimata kasvavast korratusest, millega ta teed hakkas käima, huvipuudusest tööaja hoidmises, mis mõnikord nii kaugele läks, et ta pärastlõuna asemel alles õhtuks ja isegi hiliseks ööks koju jõudis.
Mari jättis podiseva võimasina ükspäev äkitselt seisku, vaatas mõtte-
128
