Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/127

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

paljast kaalumisest, paljast vaatelevõtmisestki täitsa eemale. Ja nõnda sündis, et seesinane omanik küsimuse temale ise ette pani — kolm kuud hiljem, paastukuu esimesel, kui ta oli tulnud Särgverest piimarahasid vastu võtma, et nendega linnas märtsitärminil oma maksusid õiendada.

Oli Prillup paberi ja metalli veerand aasta eest lauale ladunud — iseäranis vaske kogunes seekord mitu head virna —, siis jäi mees silmadega, millel õline läige oli, ainiti rahade peale vahtima ja ütles:

„Ärra võiksid nüid niisamati leppida.“

„Kudas niisamati?“

Ilma temata.“

„Kas tahad siis piimad käest ära anda?“

„Ei-noh, kust ma seda soan, aga eks ole nagu küll jo — — ja mul koa hing rinnus — —“

Saks tõusis krapsti istmelt — tema raskuse kohta ootamata kergelt.

„Kuule, kuule — seda ma ei või — seda ma mitte ei või — seda ma kogunisti ei raatsi — —“ ja Kremeri-härra kulmukarvad seisid tõsisest jahmatusest kõrgel.

„Ärra leiaksid jo mõne teise — —“

Aga Kremer liigutas käsivarsi nagu võitlusvalmis kukk tiibu. „Ei, ei, see ei lähe — see ei lähe kudagi! Ta mängib mul toas kui laps — ta teeb mulle rõõmu — kõiksugu asju on tal peas — ta on mulle kui loodud — — ja kui ta mind pilkab ja naerab — suur lust on kuulda — —“

„Aga mina — —.“ Tõnu jättis pooleli, ta võitles mingi krampliku kiskega liikmeis, mis teda sundis küünarnukke kõvasti külgedesse suruma.

„Noh, sina — mis siis sina — — sulle on ta naine — —“

„Ta on mulle enam kui naine!“ purskas Prillupil suust, kuna ta karvane nägu peaaegu mustaks tõmbus. „Oleks ta mulle naine üksi — jumala nimel! — tütre annaksin koa — kas või kaks tütart annaksin — —“

„Aga, kulla mees — — aga, kulla mees — —.“ Kremer sattus otse ärevusse ja hakkas tammuma, „ma ostan lehmi juurde — nüidsama kevade — mitu lehma — mitu ead lehma — mitte üks või kaks nagu mullu ja tunamullu — — ja toobi ind — sa tead isegi, mis teised piimatoobist juba maksavad, ja kui sa ei tea, siis küsi järele, — nojaa, ja nüid pane tähele, mis ma sulle ütlen: ma peaksin inda tõstma — terve kopika peaksin tõstma, aga ma ei tõsta mitte!“


127