Hm, aga ta oli hiljuti natuke ringi küsinud ja kuulnud, et teised oma piimast niigi juba terve kopika rohkem saavad, ja ta veeretas vahel mõtet — kes võis talle seda liiaks panna! — toobile tulevast jüripäevast pool kopikat juurde lisada — ainult pool.
Siis ehk veerand?
Kui pilkane väljas oli!
Ta pöördus akna eest, mille eesriide ta alla laskis, öölaua juurde — Kremer viibis sedapuhku magamiskambris — ja võttis karbikesest punase südamekujulise kompveki. Seejuures puudutas ta pilk nikkelhaljast tuleriista irvile jäänud laadiku põhjas, ja kuna ta meeliskledes selle pihku võttis, tärkas tal mõte teda laadida. Mõned padrunid pidid kuskil leiduma. Ent järelevaatusel selgus, et revolver oligi juba laetud, ja Kremerile tuli meelde, et ta oli seda nädala nelja eest teinud — pärast minevat maksupäeva, ühel niisama pimedal õhtul.
Kas siis veerand kopikat juurde panna?
Ulrich jättis revolvri lauakesele, ta ei käsitsenud meelsasti laskeriistu, ja pöördus punast südant nutsides saali tagasi.
Ning siis valmis aegamisi hea otsus: ei midagi juurde panna, ei poolt, ei veerandit; küll aga — et teine nagu katsuvat pihku saaks — kevadeks karja katsuda suurendada, vähemalt nelja või viie lehma võrra. Enam kaupa, enam kasu.
Jah, sel üritusel oli nägu.
Ja see teostus võimaluse piirides tänavuse üpris rohke kartulisaagi pärast.
Kremer kustutas tuled saalis, pani tiliseja seisku ja läks magama. Pööningul laulis valitseja kukk, kesköö oli juba käes. Ilm, seni mustaks vaikuseks halvatu, näis pöörduvat, sest lõõrides hakkas nutma.
Vanahärra surmas küünla öölaual, ta käsi puudutas lühtrit tagasi pannes külma terast, ning äkilise lõdinaga puges ta paksu pehme vaiba alla.
Ja seal ei unustanud palvetamist.
Otsusega kohe peale laualkäimist Särgveresse asuda, et talve südant omaste keskel ära elada, jäi Mäeküla mõisnik uinuma ja magas kaugele värskest lumest valendava hommiku sisse.
Aga nii õiglane ja põhjalik kui Kremeri-härra enda arust oma patulepituse-püüdes ka oli — ühte asja ei tulnud temale ometi meelde, ei nüüd ega tagajärel, ja nimelt seda: tall omanikule tagasi anda. See jäi tal
126
