Ja nüüd kaob Prillupil pind jalgade alt, ta tuigerdab upakile aimamata hauda ja lööb pea kivi või puu vastu. Kerges uimastuses jääb ta maha, silmili lumme, mis talle soojana tundub. Ta sirutab liikmeidki, nagu neid puhkusele kohendades, ning põlvist, vaevatud sooni mööda üles, hakkab mahe soov nirisema: Siia jäädagi ja kinni sadada!
Aga ta tõuseb ometi, sest — hobu jäi rakkes õue. Ja maja on üksi. Ja lapsed nutavad. Ja homme on taas tööpäev. Kobamisi ja komistades otsib ta teed tagasi läbi tuisuks paisuva saju, mis taoti hingamist matab ja nii sünnis oleks kogu inimest matma.
Prillup ei söö õhtust, laseb ainult lapsi süüa ja lepib ise viinaga, mida ta kapi ukse varjus suure mõõdu joob.
Et rahulikku ööd saada. Et vaikima sundida, mis püüab häälitseda ja nõelata.
Kuid uni tõrgub siiski, suu ja pea kuumavad valust, seljas ratsub külm. Tõnu kutsub lapsi oma sängi magama, ema asemele, — oleks soojem ja seltsim. Juku tuleb üksi, Anni ei viitsi. Ja isa kaisutab teda ja silitab ta pead, ja siis jäädakse rahule, selg selja vastu. Veel mõni tasane nuutsak eest Anni voodist — ja vaikus valgub ühte musta pilkasusega. Ainult väljas mühab umbselt.
„Isa!“
„Mis siis?“
Sosin kostab sosinale.
„Kas ta tuleb veel tagasi?“
„Tagasi jah — oome tuleb tagasi!“
Tõnule puhub soe ohk selga, millele varsti varustav nohinakene järgneb; siis on poisike vaibunud. Ja isagi uinub, käed kuumalt tuikava pea ümber. —
Mari aga tuli linnast, tugev, terve, priske, ja asus töösse ja talitusse, nagu poleks midagi sündinud, nagu tahaks ta siingi pidada lepingut.
Ja lastele tõi kotitäie imet ja mehele põuetäie uut jõudu. Ja kõik veeres jälle endist roobast Kurult piimakambrisse ja piimakambrist Kurule.
Ning siis sulas lumi mõlema vahelt, haljas muru tärkas asemele ja sepapajas, mille eest alatasa mööda oli käia, hakkas uus sepp taguma.
See oli Kohveti Juhan, kes sügisel soldatist tuli ja ametioskuse kaasa tõi, nii et ta võis Tapu sepa tuhuteenistuse pärida, kellel tööd liialt oli.
121
