Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/117

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

maitsenud. Ja mõlemad olid rõhuvas enamuses nende kohta, kes pikemat aega jälle tulid, rahul olles kauba ja kaupmehega. Ning nõnda kauples Mäeküla enamal määral kui vist ükski teine nendega, kes meest ega kaupa ei valinud ja ainult korra ostsid. Vähe aga oli seda, mis ta kõrv arvustavaid sõnu sai koguda: või ja piima kohta kukkus ehk veelgi, mehe kohta mitte midagi. Tõnule jäi aina mõrult mõistatada, millega võistlejad paremal ja pahemal käel, kellest ta end kräbeduses ja alandlikus viisakuses kaugelt ees teadis olevat, tema muidu varju jätsid. Ta mõistatas, aga ei mõistnud: ei siit ega sealt olnud nad temast paremad. Otse nii kui kaubaga. Juhtus ju kõigile, et mõni tegu võid ja mõni laar piima äpardus, ent kui seda tagajärel karistati, siis karistati teda, ja mitte neid teisi. Miks ja kust see vahe? Mäherdune kuri kiusas teda taga?

Et aga Prillup selle jälile ei saanud, seda vähem, et tal enda teada otsekoheseid vihamehi ei olnud, siis rajas ta lepitava vastuvõitluse — see paistis talle paratamatu vajadusena — võimalikult laialdasele alusele. Umbse tunde painel, et kogu maailm on temale vastu, püüdis ta kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutusid, sõbraliku suu kõrval ka lahtist kätt näidata — niihästi teel kui kodus. Ametivennad, poodnikud, lihunikud, kõrtsipapad, tuttavad teekäijad — nad kõik said Prillupi viinast-õllest suud pühkida, ja kes kodustest Kurule sisse astus — kutsel või mitte —, lahkus täidetud kõhu ja kastetud kurguga. Tapaloomadele linnast vastu sõitvad lihunikud lõbustasid ooteaega kõrtsides sageli kaardimänguga raha peale. Et neile päri olla, laskis „ladna Mäeküla“ ennast tihtigi kilda kiskuda ja tõusis kaunis harva võitjana lauast. Tõnu ei unustanud ka Sutsu eite. Sõites taliteed Tapu kaudu üle jõe ja soo ning teades, et Triinu suu va kibeda kohta pooltki sarvest ei ole, pistis ta saunauksest enam kui üks kord viisaka sinikaela sisse. Tasuks pühendati temale paaril puhul püülpeent valget pulbrikest, mis salapärane lõhnalt ja maigult, tulus pilgu ja sõna vastu, et ta sellest võile ja piimale vahel sekka siputaks.

Kuid veel midagi lepitatavat ja halvatavat tuli juurde.

Saladus imbus läbi.

Ei teadnud Tõnu ega Mari, millest see alguse võttis. Tõusis kui vina, nägematu ja tabamatu. Eeskätt teadagi kodupaigas.

Aina aegamööda hakkas Prillup märku saama, undamisi, tibahaaval, raas-raasult — nende silmateradest ja suusoppidest, sellest, mis seal sädemena hüppas ja kiirena välgatas, mis kurrutas kõneleja huult ja niver-


117