nende vahel, ja nõnda võttis Ulrich nõuks Tõnule endale kord külge tiksata. Et selgust saada, et vabaneda tülikast umbusetundest südameaugus.
Ta tegi seda viimaks detsembri esimesel. Prillupi pikk kitsas selg pöördus juba laua poole, ta teine, verele hõõrutud kõrv tuli tagant nähtavale, käsi mütsiga tõusis —
„Oota veel, Tõnu!“
Pöörak tagasi vältas. Ainult silmad tursunud laugude alt küsisid. Kremer istus roodakil lauas, ta kihvad liikusid naljakarva lahkust varudes.
„Ma tahtsin juba ammu küsida: sa tuled ikke nii hapu näoga, tood mul toa tuska täis, — kas sul ehk piimadest enam meelehead ei ole?“
Mees jäi talle pähe vahtima, aga silmaga, mis vist ei näinud. Ja suu vaikis, käed rippusid maha.
„Minu arust ei peaks sul kedagi kahetseda olema, sa võiksid enesega üsna rahul olla, iga teine mees sinu asemel oleks niisama teind.“
Prillup vaikis edasi, vaade ja kõik liikmed tihkest rahust paigal hoitud.
Kremer ootas; ta käsi mängis pliiatsiga, silmad uitasid Tõnu pihtkasuka hõlmadel. „Võiksid ikke ära öelda — oleme jo ead mehed teineteisega —“
„Ma olin siga,“ ütles Prillup viimaks.
„Soo — või siiski —?“ Kremeri lõug kerkis nõksti. „Kuda siis — mispoolest siis — —?“
„Ma olin suur siga,“ kinnitas teine rängema rõhuga ja oli jällegi lõpul.
Kremeri pilk vilksus talle nüüd silma, ja nagu oleks see sealt mingi vastuse leidnud, tõusis ta matsakas kogu hoobamisi toolilt. Esiti käsi aeglaselt hõõrudes, siis neid vaheliti ristluule pannes astus vanahärra õõtsuva tiiru üle põranda, kuni ta, poolküljeti Tõnu poole, tooli taha jälle seisma jäi.
„Ma ei tea küll õieti, mis see on, ja kui sa just öelda ei taha — jäägu peale, aga vaata, armas Prillup, eks igal asjal ja igal kaubal siin kaduvas maailmas ole oma plekk küljes. Kus rõemu, seal kurbust — tead isegi. Ma võin sulle aga kurbuse vasta ead abi juhatada, tõesti ead abi, see on mul omal katsutud. Vaata, Tõnu: kui mina midagi pahasti olen teind — seda juhtub vahel ka, ega minagi kõige targem ole — või kui ma otsekohe paha olen teind — ka seda tuleb ette, ega sakski ingel ole — —, siis ma
114
