olnud tänavuses suremises, kõik suri tüseduses, arukal teadvusel, et paratamatus seaduse voliga temast üle käib. Ja oli viimaks kustunud ning mustunud sügisvärvide selge ja sügav paistvus, lahtunud sügislõhnade karske-karge vürts ja kõrge taevas tumehalli hüübena äkki madalale laskunud, siis heideti hauale üle öö valge kääbas peale, kumendav veel taevasest puhtusest, ning härrastemaja kahest lõunapoolsest korstnast nähti sinakaid keeli nilpavat, mis tunnistas, et vanasaks nüüdki veel paika peab. Sellest aga järgnes omakorda, et ahjud Ulrich von Kremeri tusculum’is tõesiti korras olid.
Kuna Kremer oma elu toonasest õnnetusest saadik hinnas veelgi tundis tõusnud olevat, mille eest ta kõige kõrgemale kaitsjale seega püüdis tänulik olla, et ta õhtuti tema sõna jälle järjekamalt hakkas kätte võtma, oleks ta oma põlve kohta nüüd üsna soovideta olnud, kui mitte piimamees Prillup ta hingesse mureseemet ei oleks poetanud.
See inimene lõi kahtlemata teisenema oma vahekorras temaga. Midagi hämarat hakkas nende vahele pugema. Õhk, mida nad vastamisi seistes hingasid, oli karmune. Kuidas ta kuude esimesel — muidu nad jutujärjeni naljalt kokku ei puutunud — kontorisse astudes oma sabatu „tere“ kohmas, kuidas ta piimaraha lauale torkas, kuidas ta laua otsas seisis, kuidas ta rusked silmad karvade seest vilkusid, kuidas ta välja minnes ukse kinni tõukas — kõiges selles peitus midagi, mis Kremerile kujutluse tõi, nagu äigaks külmhigine nähtamatu käsi tema lagedast pealaest vaenuotsivalt üle.
Mis see küll oli — — nüüd tagajärel veel, teisel aastal, kuna mullu kõik ilusti joones ja korras näis?
Kas tal ei olnud piimad paraja, enam kui paraja hinnaga käes? Kas talt oli võlga taga nõutud, millest ta seni ainult kakskümmend viis rublakest oli tasunud? Või oli talt — mis Jaani nii väga pahandas — piimaraha ette küsitud? Ei, Kremer oli oma majapidamist pangalaenu ja mõne talu müügiga sedavõrd saanud tervendada, et ta piimarentniku ühest kui teisest küljest võis rahule jätta. Ja kuuendiku rent oli endine, ja endine tänapäevani ka vasikate hind, ehk küll maa- ja lihahinnad alatasa tõusid. Ning naine — süütute kingituste näol sai seegi ühte ja teist.
Mis tal siis oli — — mis tal siis viga oli?
Nojaa — võiks ehk mõelda, et — —. Aga nüüd tagajärel veel!
Mariga nad temast ei kõnelnud, selle kohta maksis tumm kokkulepe
113
