eluhoonete vahele jäetud avarale muruplatsile, mida karjataraks tarvitati. Kari oli joodetud, lõunane lüps parajasti käimas, Kuru perenaine vedas käsivankriga pesuköögist puhtaid pütte. Vedu ei olnud mitte just kerge, sest maa oli kaevu poole kallak ning mingil põhjusel — koolis küll veel ei käidud — puudusid väikesed tagantlükkajad.
„Hedaa, noorik, oota, ma aitan sind!“ hüüdis Särgvere härra ja hoidis käe sirgu, kuni ta koormale ligi oli saanud. Tema toekal tõukel väntas vanker mäele ja nooriku harvade hammaste vahelt kuuldus viisakas „Olge meheks, ärra!“.
Naerdi ümberkaudu, preilidki naersid ja Ulrich von Kremer tatsutas käsi kokku, kuna ta kihvad üles ja alla liikusid. Tal oli rohkesti puna põsis, mis teda noorendas.
„Kuule, Ulrich“ — Adalbert lähenes tõstetud käega —, „kas sa tänavu jälle nii kauaks Mäekülasse tahad jääda kui mullu sügisel?“
„Võib küll olla — ahjud on mul korras —“
„See on imelik. Sa hakkad Särgverest üsna võõrduma. Linnas oled ka enam kui muidu.“
„Vajadused — kohused —“ mõmises Ulrich, aga Adalbert ei kuulnud seda enam, sest ta kõpsis oma kerepatel karkudel ühe lehma juurde, kes tema tähelepanu oli äratanud. Ja kui ta seda oli silmitsenud, tõttas ta uut uidu kuulutaval käel juba õdede poole, kes Reemeti-emandaga toobri ääres teretavaid sõnu vahetasid.
„See mustakirju seal — tulge vaadake — see on üks peenemaist Ulrichi karjas!“
Preilid järgnesid temale, ka Ulrich lähenes, ja nüüd algas kirjaku ümber pikem kriitiline diskussioon, mille piirkonda kord-korralt teisigi lehmi tõmmati. Daamide arvamised läksid lahku, nende argumendid aga sulasid ühte. Ja lehmad peatusid mäletsemises, et võõraid arvustajaid omaltki poolt hinnates vaatele võtta.
Nüüd oli aga karja peaks noor angleri sõnn, ja see näis külaliste juurest midagi leidvat, mis talle ei meeldinud. Ta põrnitses neid eemalt vahtida, puhkis paar korda, sähvas sabaga ning tõukas pead maha vajutades esimese hoiatava mölina välja.
Ent teda ei pandud mikski. Kodustele oli ta mittetigeda pullina tuntud ja väliste meeled püsisid elavas jutus. Punast neil küljes ei olnud, mitte linti ega lillegi kübaratel.
109
