teisel äriaastal. Mari ei saanud ettekujutusest valla, et seesmisel Tõnul vabadikud majas on. Need kitsendasid nähtavasti lahedust ja panid ta tusklema. Naisele ta neist ei viiksatanud, kaude tulid aga esile. Tema, kes muidu toriseja ei olnud, torises nüüd tihti või ja piima kallal, neile vigu otsides ja neid vigu enam-vähem naise pügalpuule lõigates. Nähtava põhjuseta sattus ta vahel ärevusse, ja põhjustest tundus Marile veider see olevat, kui Tõnu teda nägi rõõmsana.
„Mis sina seal siis kigaldad?“
„Ah, niisama.“
„Kade jälle reakima?“
„Noh, naeran vanameest“ — Mari vaatas kõõrdi koorekirnu. „Kurdab ja kurdab, et põues sügeleb, kipitab, ega hullu tea, mis! Küsin näha — võtab põue lahti ja näitab — puutäi! Üsna lilla ja pronnakas teine juba. — — Oodake, ma kisun ära. — — Kus tema! Mõlema käega vasta: Ei, ei, jumala pärast, ei — ma sõidan linna tohtri juurde! — — Ja sõidab“ — Mari kõverdus ja pühkis põske —, „ja sõidabki teine pää linna tohtri juurde!“
Aga naerja tõsines ja vaikis kähku, kui ta imestav pilk mehe nägu riivas. See oli tõmmuks imbunud rähmaste karvade all, veidralt kerkinud ja lõualuudest laienenud, ning silmad ei olnud enam rusked, vaid huumpunased.
Tõnu seisis üürike aega sõna lausumata, siis tikkus tal kurgust lühike, poolvilistav ägatus, millele järgnev sõna lämbus. Ta viskas lusika, millega pütti oli koorinud, põrandale ja vehkis uksest.
Nende vahekorda hakkas senise asemele midagi muud, midagi enamat tükkima. Noorikust ei loobunud tunne, et teda salaja valvel hoiti, et teda piirati, et tema sisse püüti. Ja see ei olnud mitte iga kord ustav varitseja, keda ta Tõnu vaate näol enda küljest tabas, ei, selles kirgas vahel midagi, mis sundis mõtte seisatama.
Prillup istus ühel septembriõhtul juba vankris vaatide vahel ja Jaska käänas aisu aiasambast tee poole, kui korraga üle värava tagasi kostis: „Mari, tule veel natuke siia!“
„Unustasid kedagi?“
„Ei — sõnake reakida — — tprrr!“
Noorik ei selitanud pimedas tema nägu, haistis ainult tema suust käivat viinalõhna — Prillup, kes jõukamal põlvel viina kodus pidas, oli õhtu-
106
