näidata, liiati kui ta nõrgast soost on, see võib julge olla tahtlikku kõrva, soovlikku südant ning võimalikul määral lahtist kättki leidma. Piisab heinamaad ühele, küttelisa teisele, ehituspuud kolmandale, ja kelle sälg või mullikas paha pealt kinni aeti, see võib poolest trahvist pääseda, ja Karitsa Kaiel olevat õnneks läinud viimati kõrgendatud rendistki paar rubla maha nutta. Kõigist ette aga on karjatüdruk Tiiu, kes silmaveega endale mehe võitis.
Ühe lõunase lüpsi puhul paneb peremees tähele, kuidas Tiiu lehma all kord ühte, kord teist põske vastu käist äigab. Kremer käib temast paar korda mööda, siis puudutab teda õlast.
„Mis sul viga on, Tiiu?“
Tüdruk tõstab pead, nuuksatab, ja nüüd jooksevad pisarad tal ojana.
„Emand teab.“
Ise vaatab vargsi väikese musta eide poole, kes tükk maad kaugemal lüpsab.
Kremeri-härra küsib emandalt.
„Jaa, — Reemet pidi selle asja pärast õhta kunturi tulema.“
Ja kui nad toobrist emanda märguandel eemale on astunud, ütleb emand surutud häälel:
„Eks saand teda nelja silma all mõndagi korda usutada: Tiiu, Tiiu, sinuga ei ole asjad õiged, aga ikke rinnu vastu: ei olla kõverad ammugi, kuni eile lõuna tuppa poeb, põllenurk silme ees ja kurk nuuksutõmbel.
„Noh, Tiiu, mis siis sind nii kurvastab?“
Seisab, laseb räästad tilkuda ega vasta mitmel ajal: viimaks kõige väega: „Mis ma enam rõemustan — mul jo varsti kää!“
„Noh“ ütlen, „või seegi nüid suurem õnnetus, kui aga isal päitsed peas.“
„See’p see ongi“ — ja enesel krambib rind kokku — „ta ei taha mind võtta — ema õssitab takka!“
„Kas ehk Ketas või?“ küsin.
„Kes siis muu! Nüid ta kurivaim ajab Peetri peale, aga Peeter, jumaluke, see äbelik Peeter —!“
„Noh, juba sa ise tead paremini,“ ütlen. „Kui Reemet tuleb, küll ma räägin.“
„Jah, emand, aidake mind, vaest inge! Olen mis olen — eks mu’st Ketasele saa naist küllalt!“
101
