ja seal välguti, kust vaade kogu mõisa kallakut ja nõgusat nurmkoda võib mõõta. Ja siis tuleb sõre männik liivasel pinnal ning lõpuks karjamõisa lage mäenutt, ühe palgega vastu turbasood, teisega vastu väikest küla ja põllu- ning karjamaa veeri mööda laialipillatud saunu.
Sel teel teeb jalutaja sagedasti puhkeseisakuid. Ta istub mättale või heidab murule, sirutab koibi ja vibutab keppi, ümiseb, haigutab ja lõbutseb teadvuses, et ta elab, et ta on olemas. Ja mitte lihtsalt olemas, vaid Mäeküla mõisnikuna olemas. Olemas isikuna, kellel maakerast veel osake päriseks on, kelle küljealune oma, vastuvaidlemata oma, ja kellel veel nõuda ja käskida on. Ning keda ikka veel respekteeritakse. Ja kes kedagi ei tarvitse karta. Ja hein kasvab, vili küpseb ja lehmad lüpsavad. Ja peremehed maksavad renti ja kandimehed teevad töö ära. Ja — jaa — — oääh! — Mäeküla mõisniku magusas haigutamises sisaldub kõik, süsteem ja programm.
Enamasti peatub härra von Kremer ka karja juures, kui see ta käigu piiril juhtub olema, ja siis võidab ta silm isaliku ilme ja isalikult liiguvad ta pikad vurrukihvad. Sest need sada nelikümmend nisa seal — rohkem neid paraku ei ole ja kõige paremat tõugu pole nad ka mitte —, need on ta majanduse elusooned, ta isandliku iseseisvuse peapide; alles kaugelt järele tulevad kartulid ja veelgi kaugemalt müügi vili, kui viimast üldse jätkub. Ja Mäeküla mõisnik sügab Laadikut ja Küüdikut sarvede vahelt, ulatab Punikule tüki saia suhu ja austab Karja-Toomast usaldustoonil mõne küsimusega. Sest Toomast ta ei pelga. Selles mehes pole midagi ähvardavat südameklapile. See väike nässakas rähksilm vahib peremehele otsa, nagu seisaks äkki pilvest kukkunud vanajumal ise ta ees. Mütsigi äigab alles siis peast, kui teine juba selja pöörab. Kurta ja tahta pole tal midagi.
Ja kui siis vanahärra karjamõisas, mäherduse kogunime alla mõisa rehte, kivist heinaküüni ja kahte turbakuuri mõistetakse, natuke ülevaadet on pidanud — sest siinsed vähe uuemad ja seepärast võrdlemisi korralikud hooned ei tõrguta pilku — ja kui ta mäenõlvadel ajaviiteks maasikaid ja muulukaid on otsinud, põõsastikus mõnd siili, sisalikku või nastikut kimbutanud, siis pöördub ta teist teed, alt vainu kaudu, koju tagasi ja viib oma kokale lõunaisu kaasa, mis lauale kantud parema ja pahema vahel, vahet ei tee. Klaas mitte väga kallist portveini kustutab ta janu ja suigutab ta paariks tunniks ausale põllumehe-uinakule.
10
