— 97 —
andma ja kelle juhatusi ta täitma pidi. Lõbusa uhkusega troonis ta tema kõrwal kõrges pukis ja waatas kirju kribina peale maha, millest piimapudelitega täidetud tõld neid äritõsise näoga jaam-jaamalt läbi kandis. Pukki ja pukist maha, tõllauks lahti ja jälle kinni, trepist ülesse ja trepist alla — see oli nüüd Nielseni igapäewane teenistus. Kõiksugu köökisid sai ta näha — proletarlase poolpimedast keedu-urkast peale, kus haisud nina hammustasiwad, kuni miljonäri kumendawa toidutehaseni, kus lõhnad suu wett jooksma paniwad. Ja kõiksugu köögitüdrukuid nägi ta — noori ja nägusaid, wanu ja inetuid, neid, kes talle wastu naeratasiwad, ja neid, kes teda tähelegi ei pannud. Ja kõiksugu majaemandaid leidis ta — tööliste kuiwetanud kaasaid, kolm-neli winguwat lapsukest sabas ja üksainus nael liha pajas, naisi, kelle näpud murelikult wärisesiwad, kui nad pudeli piima wälja maksiwad, ning siidis kahisewaid lihawaid wabrikandi- ja kaupmeheprouasid, kes köögiläwele ilmusiwad, et ülemkokale käsku anda, wiiekäigulisele lõunasöögile weel paar käiku juurde lisada. Ja isegi üht krahwiprouad, ja kaht paruniprouad, ja üht leske ministriprouad wõis Jens Nielsen oma kaubatarwitajate hulka lugeda, ning ühel ja teisel kõigist neist prouadest juhtus ka ilus noor tütrekene olema, kes kogemata nina köögiuksest sisse pistis, mil puhul piimapoisi ootawast ja otsiwast hingest läbi kähwas: Ehk ometi! — Aga wõta näpust! Waewalt, et nende pilk tema kahwatanud nägu riiwas; enamiste oli ta neile õhk, niihästi prouadele kui preilidele. Kümme ööri jootraha wahete-wahel — see jäi ainumaks sidemeks tema ja nende wahel. Oh, et mu wanaisal ka kuradikarwa isa oleks olnud! tõukas Jensi rinnast sagedaste ülesse. —
Aga ka õnnelikum Holger hakkas halbade aegade üle kaebama. Välguta silmi kui palju tahad — platonilisi imestajaid leidus, aga mitte enam kullatud musude jägajaid. Ja ta nägi uuest wõi niihästi kui uuest jalgrattast und, milleks peale saja krooni ära kulus!
„Wist on sügisene külm süüdi,“ ütles ta Nielsenile, „naised näikse ainult soojaga maiad olewat.“
Kuid Holgeril poleks Holgeri nupp otsas olnud, kui ta halwa ärikäigu wastu abi poleks leidnud. Ta hakkas kaardi- ja biljardimänguga õnne katsuma.
