— 95 —
„Ei tõmmanud. Polnud oma.“
Nielseni pilk langes laialt sõbra näo peale. Põlgab ministri tütre ära — missugune suurus! oli sellest pilgust lugeda. Aga nii wäga kui Holger temale ka imponeeris, teda otse aukartlikule imestamisele sundis — kuuldud armulood äratasiwad Jensi põue põhjas tundmuse, mis tusast, isegi piinast mitte kaugel ei seisnud. Kas selle juures wahest wõeras, wapustaw ärewus süüdi oli, millesse ta kuulatades sattunud? Ta ei jõudnud selgusele.
„Ma tulen esmaspäew!“ hüüdis ta äkitselt.
„Hüwa! Ja kui ametisse saad — kohe hakka ratta tarwis raha korjama! Kewadeni aega palju. Hea poolpiduse ratta saad juba nelja-, wiiekümne krooniga.“
Kui nad linnas teineteisest lahkusiwad, pistis Jens pool lennates koju poole. Ta ei teadnud isegi, mis teda taga piitsutas, mis ta liikmed ja meeled põgenema kihutas. Piimapoisi-munder — jalgratas — lõbusam teenistus? Ei, ei — midagi muud, midagi, — midagi palju wägewamat! —
Sängis heitles ta sel õhtul kaua, kaua uneta. Ja kui ta laod wiimaks langesiwad, pani imelik unenägu ta were uueste kihama. Luigewalge olewus, roos juukstes, nägu naerul, rind kõrge ja kuum, hüppas rohelisest metsarüpest talle kaela. Karjatades, hambaid kiristades, lõdisedes wastas Jens tema meeletumat, lõppeda tahtmata suudlemist. — —
Üheksas peatükk.
Neiu Nielsen laskis poega heameelega teist leiba katsuda ja rõemustas tõsiselt, kui Jens ühisuse poolt wastu wõeti. Mõjuwatel põhjustel muidugi, millede seas pisut parem palk mitte esimeses reas ei seisnud: poisi kahwatus ja kõhnus tegiwad Jensinele emalikku muret. Uues ametis sai ta piima juua, ning liikumine wärskes õhus pidi teda karastama ja ta puudulikku isu elustama. Aga ka Jensi meeleolule lootis ta muutusest head, ja seda mitte ainult tema, waid ka iseenese tulul. Emale oli wiimasel ajal juba päris
