— 92 —
„Küll, küll, aga mul on üks ärikiri linnas ära anda, mille pärast ma siin Charlottenlundis käisin —“
„Charlottenlundis? Kas meie siis —?“
Jens lõi silmad maa poole ja märkas alles nüüd, et ta terwe Daani miile[1] linnast eemal oli. Tema imestanud wahtimine ajas Rasmussenile walju naeru peale. Isewärki wärskus helises selle naermisega nagu kellakuminal waikiwasse ehaõhku.
„Kuutõbine! Tõepoolest, päris kuutõbine! Hahaha! — No oota, poiss, ma tahan su rawitsemisele wõtta! Küll ma siis näen, kas sa oma hea ema, kelle üle sinul kohut pole mõista, ilusti rahule jätad! — Hm! Kõige õigem rohi oleks sulle: ilus, armas, magus plikakene! Küll see sulle hinge sisse ja aru pähe puhuks!“
Jensi werest kääris soe hoog läbi, mis peanaha kaudu imeliku praginaga wälja jooksis. Nagu pakitsewast rinnast kerkis litsutud toon, millega ta küsis:
„Kas — sul — siis on?“
„No — mitu. Krahwiproua ja ministritütar üsna lugemata. Aga õiget otsin weel. Sihukest tõsist asja peab targu talitama.“
Nad oliwad rannast üles puiestiku poole pööranud, mille rohekalt mustawat rinda sügisesed werewöödid elustasiwad. Kergel kassisammul, sõbra käe alt kinni hoides, kõndis Holger peastetud enesetapja kõrwal. Jens märkas, et ta temast poole pea wõrt lühem ja keha poolest märksa kitsam oli. Ta meelest lipsas wõrdlus läbi: poisike täie mehe kõrwal. Ja silmapilgu wõitles ta pealetikkuwa tusaga.
„Meie sõidame muidugi elektriga,“ tähendas Rasmussen, kui nad puiestiku äärde suure kiwitee peale wälja jõudsiwad. „Piletid minu poolt.“
„Mul polegi ka punast öörigi taskus,“ naeratas Nielsen.
„Nojah, ega hauda raha kaasa wõeta! — Eesel, kes sa oled! Ise ei teagi weel, kui hea ilmas elada on!“
Holger wapustas teda ja wahtis temale näkku. Parajaste pärale jõudwa elektriwaguni walgus langes nende
- ↑ Umbes kaks wersta.
