— 91 —
„No eks wahi!“
Holger käänas enese põlwede peal otsekohe sõbra wastu ja ajas rinna wälja, nina püsti. Nüüd alles nägi Jens tema mundrit: hallitriibulist Rootsi riidest kuube musta wöörihmaga ja sinist mütsi laia hõbedase äärega, mille esist ärinimi „Daani piimaühisus“ ehtis.
„Piimapoiss!“
„Õigus! Juba kuuet nädalat. Mitte minu süü ei ole, et sa seda alles täna näed: sa elad ju nagu hiir augus. — Aga kas tead, niisugune amet kuluks ka sinule ohu pärast ära. Ei sa narr siis enam merde hüppamise peale mõtleks. Mis sa nädalas teenid?“
„Krooni wiis, kuus.“
„Meil saaksid jootrahadega kokku wähemast seitse. Ja poissa on meil praegu just waja. Kui tahad — tule esmaspäew kontorisse, ma usun, nad wõtawad su kohe wastu.“
Jens pidas aru. Mõte meeldis talle.
„Ilusad köögitüdrukud on sul peale kauba krääbustada, ja jootrahad kerkiwad selle järele, kuda sa prouadega hakkama saad — prouade ja ka preilidega. Tänu mu kuradikarwa esiisale — minul on selle poolest õnne olnud!“ Ja Holger patsutas püksitasku peale ning kõhistas kurguga naerda, mis mängiwa orawa kelmi krudisemist meelde tuletas.
Jensi pilk riiwas tema ilusat pead, mis nagu mõne brongsikuju otsast tema õlade wahele oli sattunud.
„Sa meeldid neile?“
„Na, ja kuda weel!“ Holger wiskas oma Adonise-pea äratähendamata nõksuga selga. „See tähendab: köögitüdrukutele wähem, neil waestel ei ole maitset; mõni näib mind mu „inetuse“ pärast koguni kahetsewat — ha, ha! Aga õrnast soost herrased, need kastaksiwad mu näpuotsaga ära. Kuda ma ühe krahwiprouaga abielu rikkusin ja kui palawaste mind üks ministritütar armastab —“
„Sa ära luiska, Holger!“
„Mõistan küll, et see sul raske uskuda on, sest sa ei tunne weel naisi, sul pole nende hullusest aimugi. Aga seda jutustan sulle teel, ja nüüd teeme minekut, ma pean weel kontorisse sisse astuma.“
„Sa ei ole weel õhtal?“
