— 89 —
määral, nagu pühapäewased jumalateenistused kirikus. Ainult esimene piduline laualkäik oma luulelik-pühaduslise müsteriumi-laadiga wapustas teda weel sügawa mõjuga.
Aga neile usulistele lõbutsemistele kirikus järgnes seda raskem rusutus kodus. Niipea kui Nielseni jälle hall, troostita igapäewsus ümbritses, niipea kui ta kitsas, umbses pööningu-urkas jälle töölaua taga istus, tuttawat tubakalõhna sisse hingas, ema kehalist lähedust tundis, niipea kustus ta südames sonitud walgus, luuletatud õnn kõdunes tolmuks, ja asemele asus hambaid lõgistades wana waenlane. See reaktsion ilmus ajuti nii tugewana, et Jensile enesetapmisemõtted pähe siginesiwad, et ta neid kaswawa tõsidusega endale ligistama, nendega sõbrustama hakkas. Korraga otsas, — korraga rahu, — kõik, kõik ärawõidetud: missugune õnnestaw mõte, missugune kallis kättesaadaw eesmärk! Ja ta soontest ujus magus, halwaw kiimalus läbi, kõik ta ergustik koondus awatelewa ihke sisse, mis temast enam lahkuda ei tahtnud.
Üks juhtumine küpsetas wõrsuwa aate tema põues otsuseks. Ema tuli ühel laupäewasel õhtupoolikul töö ärawiimiselt silmapaistwate joomisemärkidega tagasi. Ta aste oli ebakindel, käed tegiwad asjata liigutusi, silmadest wahtis hall klaasitus ja suu ümber rippus lõtw, mõtteta muige. Ta hakkas midagi kõnelema, millest aru polnud saada, ja tõukas kööki astudes õlaga piida wastu. Üheainuma pika waatega oli Jens need nähtused wastu wõtnud, ulatas sõnalausumata mütsi warnast ja põgenes.
Mingi selgem, kujukam mõte ei liikunud teel tema peas. Ta järgnes ainult pimesi, wõimuta ja tahtmiseta, ühele nägemata wedurile. Kuhu poole ta pööras, kui kaua ta kõndis, mida ta kõndides nägi, sellest tõusis ta teadwusesse üksnes udusarnane aimduse-wine. Ta leidis enese korraga mere ääres istumast, kui keegi tal mütsi karwustawa kahmamisega peast kiskus ja teda seega äratas. Üles waadates nägi ta kaht musta silmatera sinakate walgete seest ja kaht helewalget hambarida enda peale maha hiilgawat.
„Jens, pentsik poiss, kas muned siin wõi? Wahin sind juba weerand tundi — mitte oimu ei liiguta!“
„Holger!“
„Kae, wõi ära tunned!“ pilkas naerja, kelle pruun nägu
