— 88 —
siwad tunginud, ta emaarmastus oleks ehmatuses ära tardunud. —
Jens Nielsenil oli koht, kuhu ta oma ahastusega igal seitsmendal päewal põgenes, kus ta oma haigele hingele jahutust ja lahutust leidis. See oli kirik. Sügaw religiositeet heitis tema peale sugulise küpsemisega, see müstikline, ilmawalus ja eluwõeras, kuni joowatsemiseni ulataw usuwagadus, mille nõidlise wõimuse alla tütarlapsed tähendatud wanadusejärgul sagedamine sattuwad kui poisslapsed. Jumalakoda iseenesest juba oma pühalikkuse ja pidulikkusega, oma palja ruumlise wägewusega wõttis nooremehe nii wõimsalt wangi, et ta uksest sisse astudes nagu ühest ilmast teise astus, nagu ööst päewasse, nagu õnnetusest õnnesse sattus. Tema põlwili sosistatud isameiest wärises aukartus läbi, mide kõik tema meelelised jõud ja tema ergud pühitsedes kaasa tundsiwad. Ja kui siis oreli ja laulu ühine helidemaru templi määratumast põuest läbi woogas, saladuslisel kullakumal, mida kroonlühtrite ja altariküünalde loitlewad leegid wälja laotasiwad, siis maitses Jens pakitsewal põnewusel kõigewägewama lähenemist, hingas seda õhu särawast ja helisewast laenetusest sulatawal õndsusel sisse. Waikselt, wabisedes istus ta oma paigal, naeratawa hingega magusaste oodates — teda endale oodates. Ja ta tuli. Tema jumalikku kätt tundis Jens oma pea peal puhkawat, tema isalikku õnnistust oma soontesse woolawat, tema heldust ja halastust kosutawa rohuna oma haawade peale tilkuwat. Mõeduta waimustuse-küllus kogus aegamööda noore uskliku rinda, et kiitusehümnusega „Püha, püha, püha on meie Jumal“ tema suu kaudu õiskawal joowastusel kuuldawale murduda, tema särawatest silmadest leegitsedes nähtawale lüüa. Jutluse ja pärastise laulmise ajal oli Jens Nielsen wäsinud, nõrk ja lõtw. Aga see oli hell, pehme, magus wäsimus, see oli õõtsumine unelewal olekul soojade woode kaisus, õnnis puhkamine. Ja nüüd roomas tema rammestunud tundewallast sala ihaldus läbi: surra, nõnda surra, igawese rahu rüppe waibuda, ilma weel kord silmi awamata. Uimaselt, nõtkuwate põlwedega, surmakahwatus näos, lahkus Jens enamiste kirikust.
Ka leerinädalad, mis ta selsamal aastal läbi tegi, pakkusiwad talle hingelist kosutust, kui ka mitte sel wangitsewal
