— 87 —
mitte üksi klaasimusutaja olla — olukord, mis joojatele enamiste ikka piinlik on. Aga ta sai pojalt hammustawa wastuse: „Ma ei ole mitte joodik!“ — wastuse, mis talle asja andis, niihästi oma pudelit kui ka selle seest joomist warjama hakata, laualt kadus esimene silmahakkamatalt ära, et ainult pühapäiwiti wõi laupäewaõhtuti haruldase külalise õigusega jälle nähtawale tulla.
Muidugi oli Nielseni neiu lootus, et kui joomist ei nähta, siis ka joomise märgid nägemataks jääwad — see joojate harilik lootus — petlik nagu kunagi. Tema lapse piinanäljase pilgu eest ei jäänud midagi peitu — ei ainus punatäpp tema põskedel, ei tema silmaläike kõige kergem muude, ja mida Jens ei näinud, seda kuulatas ta uuriw kõrw jooja häälest ja kõnewiisist wälja, ilma et ta nina hoolega warjatud lehka oleks tarwitsenud nuusutada. Midagi ei seisnud nüüd loomulikult lähemal, kui et kaine poeg emale tema ebawooruse pärast etteheiteid teeb, temalt joomise mahajätmist nõuab. Aga midagi sellesarnast ei sündinud. Noorele Nielsenile oli tarwiduseks, ema langenud olekust ikka jälle märku saada; see tegi tema enesepiinawale südamele lõbu, nagu armukadedale armastatawa truudusesüüde ilmsiletoomine teatawat halastamata lõbu teeb. Kui Jens joomist põlgas, siis põlgas ta seda kõige pealt sellepärast, et ta ema põlgas: ta ei raatsinud wiimasele seda tasuteadwust anda, et ta temaga ühel järjel seisab, ta ei tahtnud kõlblist wastolu eneste wahelt kaodata; tema organismuse tüse loomulik wastuseis alkoholile järgnes alles teises reas. Endamisi, salaja, nagu ema wiina, neelas Jens teadwust ema alatusest kui joowastawat mürki sisse, ilma milleta ta rahuldust ei leidnud. Tema wihkamise- ja põlgamisekirg, näljane, nagu see oli, nõudis toitu, ja talle ei tulnud meeldegi, sõimet tema eest kinni aidata panna. Mida sagedamaks aegamööda need korrad saiwad, kus ta ema, sõna kaugemas mõttes, wiinastanud nägi olewat, seda „õnnelikum“ oli ta oma määratumas õnnetuses. Mis tal põlatule ütelda oli, et temale oma tundmustest märku anda, seda ütles ta ainult näoga, ainult pilguga. Kui Jensine Nielsen seda keelt paremine lugeda oleks mõistnud, kui need hingelised tapariistad, mis poja waate, suuwingutuste ja kulmukortsutuste seest teda puutusiwad, talle südameni olek-
