— 80 —
„Eks ta ole nagu näotu teiste inimeste ees.“
„Seni polnud näotu, nüüd korraga näotu! — Wõi mis meil teiste inimestega tegemist! Ega teised inimesed meid toida!“
Nüüd tähendas ema midagi, mida Jens teise tuppa hästi ei kuulnud. Selle peale ütles Hans Kaspar naerdes:
„Tühja kah! — Ja oleks sul minust lapski, kelle õigusi waja kirja panna — ei seda ka. Sul on enne mind nii palju mehi olnud, et sa enam last ei saa — milleks siis see komet — —“
Waheuks, mis praokile seisnud, lükati äkitselt kinni. Kuid Jens teadis küllalt. Nüüd ei puudunud tal ema elusse puutuwate asjade mõistmiseks enam ükski wõti. Ja ühtlasi lõi talle hingesse: sellest mehest seal, kellel süda oli emale niisugust pistet anda, kui ka naerwa suuga — sellest mehest ei saa teile seda, mida teie loodate!
Jens surus kõrwa ukse wastu. Klaasid kõlisesiwad kokku. Suudlemist oli kuulda. Ema sosistas kuumalt. Hans Kaspar naeris ja ütles: „No ja, no ja — eks me edaspidi näe! Ega sellega tuld ole! — Kalla sisse, mamma!“
Hommikul oliwad emal nutuniisked silmad kahwatanud, kolkunud näos. Kaastundmus nirises Jensi südamesoontest läbi.
„Ma kuulsin kõik — ta ei wõta sind,“ ütles ta temale murelikult.
Jensine äigas kähku silmi, tehes, nagu nuuskaks ta nina; siis tõmmas ta suu naerule.
„Küll ta ikka wõtab, mingu aega mis läheb! Küll ma ta laiskusest wiimaks Jumala abiga wõitu saan!“
„Kas oled siis Jumalat palunud?“
„Muidugi, ja eks ma palu weel.“
Jens ei öelnud midagi, aga mõtles: Wist ei wõta Jumal nii patuse inimese palweid kuulda, sina ise peaksid paluma! Ja nüüd hakkas ta öösseti ägedaste taewaisa helde südame pihta koputama. Kuna Hans Kaspar Jebbesen teises toas aimamata rahus wägewaste norskas, nõudis Jens teda Jumalalt kirglise õhinaga emale meheks, endale isaks — inimest, keda ema ei armastanud, keda ta ise ei sallinud, inimest, kelle lähedusest nad mõlemad ennem täna kui homme kaugel eemal oleksiwad olnud. Palwesõnad kippusiwad tal wahel kurku kinni jääma, kui selle norskamise, selle looma-
