— 79 —
aupakkumine ei puudunud, sulas ta süda temale säherdustel silmapilkudel wastu; südilt heitis ta temale sigaritöös abiks ja aitas ka kostilist warmalt ümardada, nii suurt sisemist tõrget, kui ta selle inimese wastu, kes temale nuumlooma meelde tuletas, ka tundis. See aga, kes kumbagi kohta liigutust ei tundnud, wähemast mitte sel määral, et neid igatsetud eesmärgile aidata, oli Hans Kaspar Jebbesen.
Südame poolest mitte paha, tigedusest, kiusust, wihahoogudest üsna waba, ka mitte tänutundmata oma rawitsejate ja poputajate wastu, kandis see hea isuga ja suure jänuga Daani onu ainult üht musta tunnet põues: loomusundlist, ärawõitmata waenu kõige wastu, mis teda ta harjunud ja lahedaks leitud elamiselaadis, ta elurahus, wähegi ähwardas heidutada, mis tema kätele, jalgadele, peale, suule ülesannetega lähenes, mille täitmisest nad seni wabad olnud ja ka edaspidi ilma hädata wabad wõisiwad olla. Jebbesen ei luisanud ega liialdanud mitte, kui ta tõendas, tema olewat ainult sellepärast wanakspoisiks jäänud, et ta pruudi järele ümber waadata ei olla wiitsinud, ja Jensine Nielsen ei olnud mitte eksituses, kui ta arwas, et Hans Kaspar temaga juba ammugi seaduslikult abielusse oleks heitnud, kui seks mitte käikusid perekonnakohusse poleks tarwis olnud. See arwamine leidis Hans Kaspari suust wiimaks kinnitust. Kui aasta aasta järgi mööda läks, ilma et Jebbesen laulatust jutussegi oleks wõtnud, ehk ta oma eeskujulisele perenaisele küll kindlaid poolehoidmise-märkisid ilmutas, hakkas neiu Nielsen talle parajatel pilkudel ääri-weeri mööda õrnalt peale käima. See sündis, kui onu klaasikese juures lõbusal tujul oli, nokkiwal naljatamisel, millele Jensine meelitawaid lõuapaitusi ja kurgukõdistusi juurde ei unustanud lisamata. Wiimaseid armastas onuke. Ta reageeris nende peale sügatud sea kombel röhitsedes, misüle ta siis kaua tasase kõhuwabinaga naerda kiskus.
Kord, kui Jensine talle asja jälle säärasel peidetud kombel — nagu lapsele rohtu sisse antakse — meelde tuletas, läks Jebbesen üsna tõsiseks ja hüüdis wähe warjatud hirmuga:
„Jumal hoidku — kus selle tüli ots! Esite mine üles andma, siis otsi tunnistajaid, siis mine trobikonnaga weel kord! — Mis sedawiisi wiga elada?“
