— 77 —
mis temast ja ta õnnetusest arwati. Et see, mida tal korda läheks wälja nuhkida, talle ainult kaswatatud piina wõis tuua, ilma piina põhjusest midagi ära wõtmata, see teadwus ei hoidnud teda tagasi, sest enesepiinamine on hingeliselt põdejatele omane, jah sagedaste nende tegude sihilik otstarb. Koolist kandis Jens oma nuuskimise koju, laiendas selle kõigi majas elawate ja hoowis liikuwate inimeste peale kuni üle uulitsa ulatawa naabruseni. Ta kõrw ja silm heitsiwad alatasa õnge wälja, et nende isikute suust ja näost nende tundmusi Jensine Nielseni ja tema poja kohta kinni püüda, ja selle õnge eest ei peasenud naljalt ükski wiiksatus, ükski mokamuigutus, mis wähegi sinnapoole sihitis. Niisuguse kuulatamisega õppis Jens rohkem kuulma, kui kuulda oli, niisuguse wahtimisega rohkem nägema, kui näha oli: ta õppis kõrwa ja silma kaudu õhus lendlewaid kiukesi sisse hingama, mis ta aju mõisteliseks ja mõtteliseks lõngaks eietas — ta õppis imepeenelt kombineerima, imeterawalt järjeldama. Warsti teadis ta kõik. Ja nüüd tundis ta ema ja enda peal lasuwat ühiskondikku wannet peaaegu ihuliselt, intensiteediga, milleks ainult lapsehing wõimuline on.
Sest saadik, kui ta wiimasel ajal suguelu kohta selgusele jõudnud — ka selle selguse oli ta kiudude kaupa õhust omandanud, ilma kellegi poole otsekohese pärimisega pööramata — sest saadik, kui ta teadis, missugune sügawam peidetud lahendus mehe ja naise koosmagamisel ja armukaelustustel on, wõitis ema süü ta silmas weel palju tumedama karwa, sai tema mõttes kõrwalmaigu, mille wõõrast läilust ta enesele põhjendada ei mõistnud. See läilus oli, sest et Jens ise sugulisele küpsusele weel edenemata, ainult midagi aimatawat, midagi salajast tõuswat, aga sellepärast mitte nõrgem kui mõni põhjusliselt mõistetaw tunne. Jensi põue täitis, kui ta ema endise ja praeguse ööelu peale mõtles, rudjuwa häbiga ühendatud mõistatusline hirm — hirm millegi reenawa ja rüwetawa eest, millegi eest, mida silm iganes näha ei tahaks. Õhtuti woodisse heites, püüdis ta seda läilusetundmust, seda pakitsewat häbihirmu, mis talle mõttega, et Hans Kaspar ka täna jälle ema sängi wõiks minna, peale tikkus, enesest ära tõrjuda, aga see ei läinud tal korda. Ta wõitles oma räpase waenlasega, kuni armuheitlik uni ta meeled ära uimastas. Ja kui päewal kellegi majalise pilk ta näo
