— 72 —
rääkimata walu sünnitas, sest see leek häwitas tema senise ema-mõiste ära, terwe püha illusioni, milles see mõiste sisunes. Kadunud oli kõik magusus, kallisus, saladusline aukõrgus, mis emanimega ühendatud on, nagu hing ihuga. Ja see põletusewalu oli seda suurem, et Jens öelda ei wõinud: mul ei ole selle inimesega enam midagi tegemist, ma löön temast lahti. Keset õgiwat walu tundis ta ometi selgeste: nii lähedal, kui see inimene, ei seisa sul keegi teine ilmas; sa armastad teda kõigest hoolimata, sa armastad teda, kui sa teda ka põlgad!
Aga ka isa-mõiste kõrbes tal selle tule sees ära. See oli temas iseenesest nõrk olnud, põhjenes ainult umbkaudse, uduse ettekujundi peal, milleks ema kiidusõnad selle mehe kohta ja noore soldati lahke, mõnus nägu päewapildi peal talle aineid andnud, juurde lisatud weel midagi sellest äraseletamata soojusest, mis ema isik talle wastu hingas. Kuid nüüd teadis ta, et see isanimeline mees ema juures sedasama osa oli etendanud, mida kõik need teised etendasiwad, keda ta ööseti eneste korteris näinud, osa, mida praegu Hans Kaspar Jebbesen etendas, see ilge mees, kelle kohta Jens sellepärast, et Jebbesen tema kodakondne oli, mitte wähem instinktlist wastikust ei tundnud, kui endiste wõhiwõeraste öörahurikkujate wastu. Ka tema tundmata isa oli tema ema juures keelatud kombel magamas käinud! Küll mõistis poisike peasüü selle eest emale, sest ta polnud kuulnud, et meesterahwastele säärast tegu häbiks pandakse ja alles ema ennistene tähendus „meie patust“ andis talle märku, et see ka mehe peale süüwarju heidab. Kuid mitte nii wäga see teadmine ei rüwetanud isa-paleust ta hinges, kui palju enam sarnadus, mida ta isale nende teiste meestega andis, kelle wastikud warjud ta mälus mõlkusiwad; sisemisel sunnil seadis ta noore soldati nüüdse ja kõigi endiste Jebbesenidega kõrwuti, ja tema armas kui ka kahwatu kuju kõdunes lapse leinawa pilgu ees wiinaauru ning hirwitawa, jõllitawa, norskawa tooruse sisse ära. Emaga kaotas Jens ka isa — ta ahastus oli täieline.
Kui õrn lapsehinges juurduw õiguse- ja puhtusetunne on, selgub sellest, et Jens suguelulise mõistatuse enese kohta weel hoopis tumeduses oli.
