— 70 —
siis on see mees tema lapse wõerasisa. — Niipea nüüd, kui Hans Kaspar minu laulatatud mees ja sinu wõerasisa oleks, ei tohiks enam keegi sulle ega mulle halbu sõnu öelda ega meid pilgata.“
„Miks siis Hans Kaspar weel mitte —?“
„Seda ma ei tea. Ta on aeglane inimene.“ Ema palg pilwitas kergelt, ta suu ümber ja kulmude wahel tekkisiwad kriipsukesed. „Ta tahab wist weel waadata ja aru pidada ja meid tundma õppida. Meie aga peame tema wastu head olema, weel paremad kui siiamaani, ja mina ei wõi keelata, kui ta wahel minu sängi tuleb.“
„Õiguse pärast ei tohiks ta tulla?“
„Enne laulatust mitte.“
Poisikese pilgud oliwad nagu werd imewad insektid ema näo külles kinni, ta hiljukeste liikuwad ninasõermed tuletasiwad nuuskiwat koerakest meelde.
„Kas minu päris isa ka sinu juures magamas käis?“
Jensi ema oleks ei’ga kostnud, kui ta daanlane poleks olnud. Ta poleks ennast libeda peale ülepea mitte awateleda lasknud, wähemalt aga oleks ta kõik, mis tema enese ja ta kalli surnu peale lapse silmas ilma sundiwa wajaduseta warju wõis heita, waga luiskega kinni katnud, kui ta mitte lapselik-õiglane ja lapselik-ennatu Daani naisterahwas poleks olnud, külapiimaga imetatud inimeselaps, kellele, hoolimata kõigest kõlblisest kõlwatusest, mis ta läbi elanud, teataw naivline tõearmastus ja tätsakas-julge otsekohesus põlise pärandusena weresse on jäänud. Nõnda wastas ta lihtsalt ja ettewaatamatalt:
„Jah, ta käis. See’p see meie patt oligi.“
„Ja sellepärast tulin mina sulle waremine, kui õigus oli?“
„Sa poleks üleüldse pidanud tulema, sest et su toitja ära suri,“ ruttas Jensine asja ära sasima, ning otsuslise hüüdega: „Nüüd aga mõlemad ametisse!“ lõpetas ta jutu. —
See oli tund, millest peale wäikese Jens Nielseni hingeline põdemine algas, põdemine, millest emal aimugi ei olnud, sest et tal teadmine puudus, kui suur ja kui õrn au- ja uhkusetunne waimliselt erksal lapsel on. Jensi kannata-
