— 67 —
„Sa tunned ju oma armast isa, Jens,“ algas ta hellal ja pisut pühalikul toonil, „sa oled teda igapäew siin pildi peal näinud, ja ma olen sulle tema surmast rääkinud. Waata teda nüüd weel teraselt“ — ta tõmmas poisi kaenlaga oma põlwe wastu ja hoidis pildi talle nina alla — „ning pea ikka ja alati meeles: sinu isa oli aus mees, kellest sinul ühegi inimese ees häbeneda ei ole, kõige wähem nende tattninade ees, kes sinu kallal täna haukusiwad. Sinu isa teenis ausaste peremeest, teenis ausaste kuningat ja isamaad, oli oma wanematele hea poeg ja minule — „minule — —“ liigutus takistas Jensine kõnet — „minule oli ta truu ja ustaw peigmees.“
„Kui surm ta minu kõrwalt mitte ära poleks wõtnud — ära poleks rööwinud,“ parandas ta ennast, „siis oleks sinul, mu poeg, nüüd kuldne isa ja minul oleks mees, kes meid toidaks. — Waata teda, laps, sa oled tema nägu, ainult nina on sul minult ja juuksed, sest Rasmus Jens Hanseni nina oli tugewam ja juuksed walkjamad, ja näo peal oli tal natukene tedretähtesid, mida sul mitte ei ole.“
Kõneleja waibus wäheseks ajaks ise pildi waatlemisesse, wajutas ta siis huulte wastu ja ohkas wäljakostwa raskusega. See juures käis Jensile nii tuntaw õlle ja akwawiti segalehk ninasse, et ta näo kõrwale pööras. Muidu jäi ta ootawalt ema põlwede ette paigale.
Käsa brongsist toetise sees seiswa päewapildi ümber risti pannes, jutustas neiu Nielsen oma õnnetumat mõrsjalugu edasi. Ta tegi seda, ehk ta muidu küll kõnekate eitede kilda ei jagunenud ning lugu iseenesest lihtne ja lühike oli, nii laialiselt ja põhjalikult, nagu kuulataks teda täiskaswanud inimene; ühe kõrwalise asja pealt sattus ta teise peale, nii et wahel alles lapse küsimised ta tuuma juurde tagasi juhatasiwad.
Nad oliwad üksteist noorelt leidnud ja oma ühendust sedamaid kihlusega kinnitanud, nagu see talupojalises Daanis, kus perekondlik meel nii wäljaarenenud on, ka alamat liiki linnalistele kombeks külge on jäänud. Seitsmeteistkümneaastasel toatüdrukul ja üheksateistkümneaastasel käsitöölisel algas pikk pruudi- ja peiupõli, sest mõlemad oliwad
