Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/65

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 63 —

Esiotsa ei mõistnud Jens neile midagi wastata. Ema oli ikka ainult ühest isast rääkinud, ja seegi pidi surnud olema, aga wõib olla, et nad just säärase waesuse pärast teda nöökasiwad. Seepärast kostis ta wiimaks trotslise hooplemisega: „Mul on kolm isa ja neljanda saan weel — kas teist kellegil rohkem on?“

Wäikemad Larsenid oliwad löödud, aga üks suur hakkas lõikawalt naerma ja hüüdis:

„Rumal poiss, meil kõigil on üks isa, aga sina ei jõua omasid lugedagi — küsi aga kodus ema käest!“

Nüüd naersiwad kõik Jensi rikkuse üle, wälja arwatud Holger Rasmussen. See oli lugu wagusaste pealt kuulanud, aga kui ta sõbra allajäämist märkas, astus ta kähku tegewusesse. Lähemal pilgul kadusiwad kahel suuremal pilkajal jalad alt ja üks prõntsatas selili, teine kõhuli ringi keskele. Wäikemad saiwad järgimööda seljataguseid tõukeid, nii et nad upakile maaslamejate otsa pudenesiwad. See kõik sündis wälgukiirusel, ja kui keerlew kera hoowi peal jälle üksikuteks Larseniteks ja Jenseniteks oli harunenud, polnud enam Jens Nielseni isad päewakorral, waid wihane kihutusjaht äraneetud „mearkassi“ peale, nagu Holgeri sõimunimi koolis oli. Wõib olla, et nad ta wiimaks kätte oleksiwad saanud, sest palju koeri on jänese surm, aga helisew koolikell tuli mearkassile appi.

Kuid sellega polnud lugu weel lõppenud. Kui kool wäljas oli, tikuti mõlematele sõpradele koduteel naha peale. Nagu karjake kutsikaid klähwis Jensi ümber: „Jens, mitu isa sul on? Jens, mitu isa sul on?“ ning Holgerile lendas peale „mearkasside“, „hottentottide“ ja „gorillade“ rohkeste ka muid tõunimesid wastu pead, mis tema looduslise eduastme weelgi madalamale surusiwad. Kuna Holger täieste rahuliseks jäi ja ainult oma wälkuwad mulatisilmad waritsedes ringi laskis luusida, wärises Jens wiha pärast ja wiimaks purtsatasiwad tal pisarad ripsmete wahelt.

„Kui nad pimedad on, siis pista punuma!“ sosistas Holger tema kõrwal ja jäi korraga wäljakutsuwalt seisma.

Sedamaid oliwad nad ümber piiratud. Waewalt sirgusiwad aga esimesed käed nende järele wälja, kui ringi sees tihe tolmupilw tekkis ja nagu tuulispasa keerutusel pealetükkijatele wastu silmi paiskas. Kõik rapsasiwad käed nägude