— 62 —
ei olnud, pidi perenaine tema osaliseks heitma. Nõnda napsitasiwad ja õlletasiwad nad igapäew kahekesi, mis kulu muidugi tõstis, mille juures aga midagi parata ei olnud, sest kes wõis kostilise laualõbu rikkuda! Wäikesele Jensile ei tahtnud see sugugi meeldida, sest ema sai akwawitist ikka nii wõerad silmad; kuid onu tahtmise wastu ei suutnud ka tema midagi. Õnneks kahanesiwad alkoholiga söömaajad argipäewal ainult kahe — lõuna- ja õhtusöögi — peale, sest teise pruukosti ja õhtuoote wõttis herra Jebbesen sadamasse — ta oli seal ühe wäljaweoäri aitade ülewaataja — kotikesega kaasa, kuna varahommikune kohwijook — kella 6 ajal — tema ainukene „kibeduseta“ einewõte oli.
Kuid kulus, mis kulus, läbi saadi ometi, ja Nielsenite elu oli, iseäranis kõhutäitlisest küljest, wõimsalt paranenud. Terane Jens märkas meeleheaga, kuda ema õõnsad kahwatud paled priskenesiwad ja wärwi wõitsiwad, ning Jensine rõem pojakese silmanähtawa kosumise ja kaswamise üle polnud mitte wähem. Ühel pühapäewal, kui ema ehtelisemalt riides ja hoolsamalt kammitud oli, tunnistas Jens kaua tema brongsiläikega pead, ta mahedaid ja lahedaid näojoonesid, millele pikk, terawawõitu nina ja merekarwalised laiad silmad midagi wabalt maalitut, nagu wälja mõeldut andsiwad, ja ta hüüdis, kui ta naerataw pilk ka ema pikast, puusakast kujust üle libisenud: „Waeh, sa hakkad jälle mõrsjaks minema!“ Seejuures tähendas Jensi näpp wäikese etasheeri ülemisel riiulil seiswa päewapildi poole, mis ema noore neiuna ühe walget werd soldati kõrwal kujutas, kes parema käega tema piha ümbert kinni hoidis. Ja selle komplimendi, mis ema näost punase laenekese üle ujutas, tegi Jens oma toitjale juba üheksandamal kuul peale seda, kui Hans Kaspar neile kostilapseks tulnud.
Jens kaswas tol ajal tõeste hoopsaste, ehk küll enam pikuti kui laiuti, ja jõulist kosumist oli ka selgeste märgata, sest ta jaksas juba rahuldawate tagajärgedega kakelda. Teadmataks jäi, kes selle haisupommi Isted Gabe rahwakooli wiskas, aga ühel päewal — Jens oli parajaste keskmisesse klassi saanud — hakati temalt hirwitades pärima: „Jens, mitu isa sul on?“ Hakatust tegiwad paar suuremat poissi, wäikemad Jensenid ja Larsenid järgnesiwad, ja wiimases wahetunnis oli küsijate hulk juba kaunis suur.
