— 59 —
Siis järgnes niisama maitsew ja rikkalik õhtusöök, mis Jensi meelest wäikese pettumuse ruttu ära kustutas, mis tal sellega oli, et ta Jebbeseni onu saapad jalast pidi tõmbama, hoolimata sellest, et nüüd puust saapatõmbaja majas ei puudunud. Nõnda olewat lahedam, kuulis ta Hans Kaspari tähendawat.
Pärast õhtusööki kordus tuntud „Jebbeseni-õhtu“, ainult selle wahega, et onu külma punschi asemel kuuma grog’i jõi, sigari asemel pikka piipu põletas ja mitte enam tagant järgi laulwa sohwa peal ei istunud, waid oma mittemuusikalises wanataaditoolis. Muidu etendles kõik endiselt. Ta ajas emaga juttu, jõi, suitsetas ja jäi norinal magama. Kahe tunni pärast hakkas ta nurgast jälle rääkima, ja ta esimene sõna oli: „Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu!“ mispeale ta wägewa ringutamisega üles tõusis, pika laulujoruga haigutas ja westi seljast ning püksid jalast ajas, et nohisedes sängi pugeda.
Ka uues korteris magas Jens üksipäine wäiksemas kambris, mis siin suuremaga kõrwuti oli. Uudislise ärewuse pärast, mida kolmanda kaaselaniku ligiolek ja harinemata ümbrus talle sünnitasiwad, ei uinunud ta täna õhtul niipea magama. Ta kuulis ema ja Hans Kaspari seina taga pominal kõnelewat ning esimest wahel edwistawalt naerwat; põntuwad sammud käisiwad paar korda üle põranda. Siis rauges jutusumin sosinaks, sosin sai waikuseks, ja Jensi silmad wajusiwad kinni.
Korraga äratas teda suur mürin ja kärin. Unega wõideldes ei saanud poisike esiotsa aru, kust see tuli, aga kohutawalt, ihukarwu püstiajawalt kostis see läbi pimeduse ja ööwaikuse. Millegagi, mida ta kõrw enne kuulnud, ei mõistnud ta seda korrapäraliselt hoogawat, nagu sügawusest ülespumbatawat möirgamist wõrrelda. Poolhalwatult, waljuste põksuwal südamel, pealetikkuwad hirmukujutused silma ees, jäi Jens kuulatama. Aegamööda, sel määral, kuda ta meeled uneköitest wabanesiwad, selgus talle, et mürin teisest kambrist tuli ja et see muud ei wõinud olla kui Jebbeseni norskamine. Hirm astus ta hinges nüüd tagasi, ilma täieste kadumata, ja imelik õudne walu sigines asemele. Istukile tõustes kuulatas ta weel natuke aega; mürin jäi kõrisse wahel peatama, lõi raugema, paar lühikest lämbu-
