— 54 —
„Wihmawari torka siia! — Wõi juba jälle sajab! — Kui märjad su waese jalad on! — Oota, ma aitan.“ Ja ema aitas külalise palitut maha tõmmata; ta liikumised oliwad nobedad, nooruslised. — „Siia istu, Hans Kaspar, — siia!“
Külaline ei olnud weel sõnagi lausunud, ta nohises ainult waljuste, ja kuna ta aeglaselt sohwa peale maha wajus, mille wedrud ta all nurisedes ägasiwad, ja oma lüheldased jalad sirgu ajas, heitis ta pilgu laisalt, aga sõbralikult wäikese Jensi poole, kes, teda tunnistades, waheukse läwel seisis.
„See on herra Jebbesen — tule, tereta teda, Jens!“ kutsus ema, ja nagu kardaks ta, et poiss tõrgub, tõi ta tema kättpidi, nägu rõemsal naerul, herra Jebbeseni juurde.
See laskis Jensi käe oma niiskest peost läbi libiseda, hirwitas lahkelt, tegi nohina wahele ettewalmistawa „mmhh“ ja ütles siis umbse, roostetanud healega:
„Kae, suur ja wiks jõmsikas“ — Ja Jens nimi! — Mul on õepoeg, selle nimi on ka Jens. — No, kudas su käsi ka käib, Jens?“
Jens sosistas midagi wastuseks.
„Soo — mmhh! Ja koolis — kas oled koolis ka wirk?“
Nüüd ei wastanud Jens midagi, aga herra Jebbesen leppis ka sellega ja küsis edasi, nagu oleks ka wastuse saanud:
„Soo — mmhh! Ja wiisakas — kas oled koolis ja ema wastu kodus ka ilusaste wiisakas?“
Kui Jens jälle waikis, käis herra Jebbeseni raske, tömp käsi tal paar korda paitades üle pealae, mispeale külaline korraga ütles:
„Jens, hea poiss, tõmba mul saapad jalast ära!“
Käsk tuli nii ootamatalt, et poisikene laienenud pilgul Jebbeseni pealt ema peale ja ema pealt jälle Jebbeseni peale waatas.
„No, eks sa kuule, Jens, tõmba Jebbeseni onu saapad jalast ära!“
Jens punastas ära, asus aga siiski wäljasirutatud jala külge. Kui ema nägi, et ta harjumata asjaga hästi toime ei saanud, tõukas ta tema naerdes kõrwale ja kiskus ise Jebbeseni onu märjad saapad jalast.
Ta seadis nad sooja pliidi najale kuiwama, tõi taga-
