— 47 —
arwudes Harald Blaatandi ega Svend Gabelbarti, ei Magnus Head ega Knut Püha, nagu ta sulle kõik kroonimata kangelased, kes kuningatele Daani ajalugu aidanud teha — ja nende hulk ei olnud isamaa õnneks wäike — kõiksugu tähtsate tähtaegade poolest kinkimata jättis. Ainult herra Abel Eriksen, kes Isted Gade rahwakooli kaswandikkudele Daani emakeele ja kirjanduse iludusi awas, tõstis päheõppimise kohta pisut kasinamaid nõudeid. Kuid nii palju tuulekindlat hoiuruumi pidi õpilaste nupukestes temagi jaoks olema, et sinna grammatikareeglite kõrwal wähemalt nimekamate rahwusliste luuletajate patriotlised salmikud, mida mitte just wähe ei olnud, täht-tähelt tallele mahtusiwad. Muidugi täitsiwad niihästi herrad Eriksen ja Svendsen kui ka rektori herra Vadsby ainult riiklise kooliülemuse pedagogiklisi määrusi, aga kiiduwäärt oli see hoolsus ja agarus, millega nad neid täitsiwad.
Mis nüüd nende tänulikusse õpilasesse Jens Nielsenisse puutus, siis oli taewaisa tema tähtsamad ajurakukesed paraku kogemata ära wahetanud: Jensile hakkas pähe, mis talle pähe ei tarwitsenud hakata, ja talle ei hakanud mitte pähe, mis talle pähe pidi hakkama. Jens tundis suurt armastust iga õpeaine wastu, mis temale arusaadawal keelel midagi meelmõlgutawat ilmutas; säherdune asi jäi talle nii kujukalt meelde, et see sõnasõnalisele peastoskamisele üsna lähedale küünis. Piiblilugude poolest wõis herra Vadsby temaga siis üsna rahul olla. Iga lause polnud küll mitte herra Vadsby lause, aga ka mitte liig teisiti. Ja sellegi puuduse tasus silmatorkaw hingeline nugrisus, millega õpilane ülesannet käsitas, täieste ära. Tõepoolest huwitasiwad ja ergutasiwad pühakirja imedest luhtawad luulelood, need hommikumaalise fantasia wärwikuumad, särarõemsad õilmed, Jensikest — iseäranis esimesel uudisusel — nii wõimsalt, et ta neid mitte ainult herra Vadsbyle koolis, waid ka emale kodus õõguwal palgel ette kandis. Nooremehe-eas mälestas ta ise weel selgeste, kui suurde ärewusesse teda muu seas Kristuse kannatamise ja ristilöömise lugu oli õhutanud. Sügawaste rõhutult tuli ta koolist, jättis lõunasöögi peaaegu puutumata, ja õhtul leidis ema ta äranutetud silmadega käsipõsekil laua taga istumast.
„Mis sul wiga on, laps?“
