— 40 —
„Kuninga käest? Kas siis kuningas tema juures magamas käib?“
„Ei. Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.“
„Kas minu isa ei teeninud kuningat?“
„Teenis küll, aga wäga wähe aega — ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.“
„Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab ja tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?“
„Ma ei tea, Jens“ — ema õerus kihelewat otsaesisest — „nad ei anna —“
„Kas sa oled nende käest küsinud?“
„Ja — ei — —“
„Siis küsi ometi! Aga ära neid siia too! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen — —“ Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede wahelt kuuldus siiski weel: „— — sind ja mind litsiks — —“ mispeale ema ta nilbe suu oma pakitsewa rinna wastu tummaks muljus.
„Ma tean, Jens, et nad ei anna — ma tean seda kindlaste… Sina aga — sa peaksid rahul olema ja wait… Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt…“
Jensine heales oli midagi, mis poisikese kuulatama pani. Oma pead tema käte wahelt wabastades waatas Jens emale uuriwalt silma ja küsis tooniga, millest iga wõitlusehimu kadunud:
„Kudas pean ma siis olema?“
Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.
Nende wahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas ööseseid rahatoojaid kui paratamata halbtust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri, wastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema sellewastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel wõi teisel kombel wäljakannatamataks wõiksiwad saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.
Ja nõnda elati endist wiisi edasi.
Wägewam kui kõik wastikused ja õudsused, wägewam
