— 35 —
liikwel, ja tema liikumine tuletas osalt lindu, osalt kassi meelde. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmetes. Ükski katus polnud temale liig kõrge, ükski müür liig järsk, ja kõndides wõi jookstes oli tal peaaegu kuulmata samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei wõinud Jens selle peale mõteldagi, Holgerile midagi järele teha, mis suuremat kehalist tulisust ja painduwust ning ühtlasi kärmet julgust nõudis. Ammuli suuga jäi ta temale järele wahtima, kui teine midagi kaelamurdwat korda saatis, ja ainult Holgeri abil sai ta temaga mõne wähem raske poisikesetembu kaasa teha. Ka waimlise kärmuse, mõttelise algatuse- ja leidusewõimu poolest jäi ta temast maha. Kuna wäikese mulati pea alati nagu sädemeid wälja pildus ja ta suukese wärwikirjust jutumulinast üle woolama pani, oli Jensil waewa tema mõtetest sedawõrt aru saada, et nende kohta mingile arwamisele jõuda. Mis nad, kahekesi mängides, iganes uut ette wõtsiwad, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatusi tuli temalt nii ohtraste, et neil waheldusest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile Jensi sõnakuulelik nõusolemine meeldis. Ja nõnda saiwad sigarikarwaline mulatike ja wäike walge täisdaanlane lahutamata sõpradeks.
See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlist“ pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osakssaanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununed, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle seletama jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:
„Ema, ma tean nüüd, mis lits on!“
„Aga Jens —!“
„Litsi juures käiwad mehed magamas — ta on ropp naisterahwas.“
„Issand Jumal, kes sulle — —“
„Ema, sa oled lits!“
Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja wahtis oma selgete, terawate linnusilmadega, millede läige widewiku ära wõitis, ema poole üles.
Wiimane ei lausunud tükil ajal musta ega walget. Ta
