— 32 —
See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljem.
Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese äranutetud näoga kojaukse läwel istuwat. Ta küsis, mis tal wiga olewat, ei saanud aga esiotsa mingit wastust. Jens näis kurb ja ühtlasi wihane olewat. Suu oli ta kõwaste prunti tõmmanud, kulmudewahe oli warjutatud, ja kui ema ta käe kõrwal tuppa wiis, tõusiwad tal mõned mõrudad nuuksatused rinnast. Enne weel, kui Jensine oma pärimist kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:
„Ema, mis on „lits“?“
Ema waatas silmi suurendades tema peale maha.
„Kes ütles nõnda?“
„Mis on lits? Miks nad sind litsiks hüüawad?“ kordas Jens, ilma ema küsimist tähele panemata, iseäralise walida wisadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles wahtis.
Jensine palg oli tõmmuks läinud.
„Kes hüüad mind nõnda, kes?“
„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja — Knud, ja — ja Alf ja Hedda, ja — ja — —“ Jensi rinda wapustas jälle üks neist wägise wäljatikkuwatest nuuksatustest.
„Millal nad mind nõnda hüüdsiwad?“ Jensine Nielsen istus tooli peale; ta nägu walgus ruttu hallakaks, ja Jens nägi ta näppusid tasakeste wärisewat.
Jens jutustas. Ta olewat Andersenide wäikesele Olafile täna kogemata häda teinud, ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu ajanud. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!“ ähwardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni litsist“, kes oma lapse uulitsal koeraks laskwat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asmusseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja warsti hakanud nad Jensi uute sõnadega sõimama ja narrima, mis poole päewa kestnud. — Nõndapalju kooris Jensine pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna wälja. Ärakannatatud kurjuse wärskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uueste wihapisarad silmist, aga ta walas neid nüüd wapra waikimisega, täieste heale-
