Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/145

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 143 —

homme oli jälle päew! Päratu tahwli täis praegu lõppenud ja mõne tunni pärast uueste algawaid kohustusi sigines ta püsimatalt otsiwa waimu ette ja pani selle nagu üleserutatud sipelgapesa kihama. Kohused täis pöörast wäiklust, aga armuheitmatalt, türanniliselt sundiwad, müödapeasemata siduwad. Häda, kui mõni ununes! Ta oli pimeduse all nägemata, see tumm käskija, aga tema andmata käsud lasusiwad muljuwalt kui suured tinased käed käsualuse rinna peal.

Nagu üksik waewleja endale oma orjalise kartuse üle intellektiselt selget aru ei suutnud anda, nii oli tema pea ka wõimetu midagi mõtlema, kawatsema, juurdlema, kindlaks waimliseks kujundiks tõstma, mis sellest stagneeriwast kohustemülkast kudagi üle oleks ulatanud. Ükski walgusekiir ei lõiganud mustast, hauduwast ööst läbi, ükski helkjam wirwe ei awanud pilgule teed. Eila ja täna ja homme — kõik oli üks ja jäi üheks piiramata teadmatuseni. Aga kui mitte maaliwa mõtte, siis ometi teatawa ihulik-instinktlise reflektsioni mõjul jõudis Jensine Nielsen wahel undamisi lootust sütitawa peasemiseihke juurde. Surra! Ära laguneda — täieste ära laguneda! — Magusal halwatusel nirises ta soontest puhkeõndsus läbi. Tinased käed ta rinna peal saiwad rahu koondawaks waibaks, muret haigutaw pimedus ta ümber pehmeteks, heljuwateks unustusepatjadeks. — Mitte enam ärgata, mitte enam halli, külma hommikut näha, mitte enam halastamata peremehele näkku waadata, tema hirmutawat lähedust tunda! Jeesus — aita — Jeesus — tule — — tule — — —

Aga miskit waenu- ja wihketaolist ei liikunud ta kõrbewas hinges selle isanda ja kohtumõistja wastu. Ei, waid ta oli walmis tema käsa lakkuma, mis teda praegu piitsutanud. Ta kerjas ja mangus alalisel nälgimisel tema palja armetuma rahulolemise järele, ja oli õnnelik tema kulmu kortsuta, tema palet pilweta nähes. Ja kui ta teda pärast seda augusti-kuu pühapäewa, mil Jens surija silmadega ja surnu näoga, lõug ja rind paatunud werega wärwitud, koju oli tulnud, soniwa palawikuhaigena mitu päewa põetas, nuttis ta süda wähem walu kui rõemu pärast. Vastupidise, juhmi rõemu pärast selle üle, et ta teda nüüd wõis kätega kallistades katsuda, suudelda, teda omaks pidada, kui ka ainult salaja. Ta warastas enesele selle õnne meelemõistu-