Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/140

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 138 —

dupead awatud suu ja kaheharulise keelega. Jens Nielseni ees seisis nagu roosiõilme seest wäljahüpanud noor iludus, silmadega, suuga, kaelaga, kaswuga, mille koidukaunis, kastewärske armsus alles nüüd, sel riidelisel ümbritsusel, täielikult makswusele tuli.

Jens Nielsen oli keeletu. Ta käewarred rippusiwad lõdwalt alla.

Waewalt märgataw naeratamine wilkus neiu suunurkades. Muidu peegeldas ta nägu, ta waade, ta kehaline seis resigneeritud rahu ja tõsidust, ehk olgu siis, et warjuke roosakat helki ta põskedel wirgema werejooksu peale tähendas. Ilma Nielsenile kätt pakkumata — see walgekindaline, weidi jämedasõrmline töökäsi keerutas aeglaselt õla peale toetatud päewawarju wart —, aga kerge kumardamisega, milledeks teda ta riideline elegants näis kohustawat, teretas ta noortmeest lühidelt, ja algas sedamaid häälega, mille willakast mahedusest salaja midagi winget, kaledat läbi puhus:

„Jens, mida sa minu ümber näed, on herra Fjeldbergi, minu peremehe, kingitus. Ma elan nüüd tema rahast, üsna ilma tööta, ja mul on siin Frederiksbergis ilus, imeilus aiakorter kahe kambriga. Mida ma iganes tarwitan, seda saan ma herra Fjeldbergi, oma senise peremehe, käest, ja ma tohin nii palju raha küsida, et ma sellest ka oma wanemaid wõin aidata — nõnda on mulle mõista antud. — — Minewal esmaspäewal, Jens, — minewal esmaspäewal sündis nimelt ime, mis minu jõust ja minu mõistusest üle käis: ka olin ma liig palju sekti joonud. Herra Fjeldberg — herra wabrikant Fjeldberg, minu senine peremees, tunnistas mulle oma armastust, Jens, ja — ehk ta küll naisemees on ja kolme lapse isa — — —“

Kareni suud peatas noore töölise nägu. See nägu oli kuiwaks nõrgunud, halli kahwatuse sisse ära angunud. Ainult liigetes oli Nielsenil weel nii palju elu, et ta pingi najalt ratta käekõrwale wõttis ja minekut tegi — sõnalausumata, tagasiwaatamata.

„Jens!“ hüüti talle järgi, aga ta oli kurt.

Lähemal sõiduteel hüppas ta rattale. Taaruwal looklemisel peasis ta puiestiku lõunapoolsest suust wälja. Siin algas, ainult Roskilde maantee läbi senisest lahutatud, Sön-