— 136 —
näoga Norra naise juuresolekul, kelle pisikesed punakaspruunid silmad nagu kaks rahutumat putukat otsides ringi rändasiwad ja kelle ettepoole tikkuw tugew suu, mis päratu kõrged sinakad igemed katmata jättis, kentsaka laulwa kaebehäälega wahetpidamata nurisewaid, sõitlewaid, wahel ka hapukalt pilkawaid sõnu wälja puistas.
Teisel teisipäewal peale seda esmaspäewa, mil Karen Fjeldbergi kindawabrikus töösse hakanud, ootas Nielsen hoowiwärawas asjata mõrsja ilmumist. Ta ootas kannatlikult nagu kunagi, teades, et Karen kord ikka silmapilgu leiab wähemast ütlema jooksta, et tal täna sel wõi teisel põhjusel aega ei ole temaga muud kui „tere ja jumalaga“ wahetada. Aga kell sai üheksa, sai roomawal sammul kümme, wenis poole üheteistkümne peale — Kareni hallakaskollane pea ei tulnud nurklise hoowi tihenewast pimedikust ikka weel nähtawale. Ilm oli wilu ja wihmane, winge tuul puhus, wist sellepärast polnud ka tema wanemat wenda ja mõlemat õde terwel õhtul wäljas näha. Jens oli uulitsal, wärawast mööda, mõne pikema käigu edasi ja tagasi teinud — ega neiu ometi selle aja sees teda otsimas käinud ja petetult tagasi läinud? Kell üksteistkümmend pandi wäraw lukku, ja Nielsen läks nukralt ja rahutumalt koju.
Järgmisel õhtul mõtles ta erakorraliselt, hea õnne peale, wärawasse minna. Aga lõunatunnil leidis ta kodus Kareni kirjekese eest, milles seisis: „Pai Jens! Ma ootan Sind pühapäew kell 11 e. l. Frederiksbergi puiestikus, sõjawäekooli ees. Enne pühapäewa pole meil wõimalik kokku saada. Wabanda lahkeste minu eilaõhtust mitteilmumist.“
Kiri pani Nielseni mõtlema. Küsimised tärkasiwad, mille peale ta wastust ei leidnud. Neil oli pühapäewaks kaugem rattatuur kawatsetud, mis hommiku kell üheksa Pika Liini pealt, nende harilikust kokkutulekupaigast, pidi algama, ja nüüd kutsus Karen teda kaks tundi hiljemaks ajaks hoopis teise kohta! Ja mis keelas teda reedel wõi mõnel muul selle nädala päewal wärawasse tulemast? Ka pani Jens imeks, et kiri, nagu postimärk näitas, Frederiksbergist ära oli saadetud, sellest Köbenhavni lääneserwaga täieste kokkukaswanud linnast, mis neiu korterist kui ka töökohast nii kaugel oli. Kas ehk Kaari perekond korterit oli wahetanud? Ei; säärasest nõust oleks neiu, kui mitte waremalt, siis läi-
