— 129 —
leppade lehewõrgu langewad päikesekiired imeõrnal lillakal kumal wirwendasiwad, oma sõiduhimu oliwad kustutanud, waliti muruhaljas ja samblapehme puhkepaik wälja, seati rattad puude najale ja hakati õigel Daani lõbumeelel pillkaari lööma. Maadeldi, tantsiti, aeti üksteist taga ja kukutati maha, roniti puude otsa ja löödi hundiratast. Holger andis oma kolmele kiidulustilisele pealtwaatajale täielised akrobatlised etendused kätel käimisest peale kuni kõige julgemate saltomortaledeni. Tüdimata agarusega püüdis ta Dagmarile mõnda oma kunsti kätte õpetada, milleks ta tema sabad nõelte abil suure osawusega püksteks kokku pistis, mis aga sagedaste tühiseks tööks jäi, sest siputawa naeru pärast oli neiul wõimata midagi korda saata. See hull naermine, mis Dagmaril, nagu ülepaisunud oja, pahinal kurgust jooksis, hakkas warsti ka teistele külge, kuni nad kõik, ei asja ees, teist taga, krampide käes wingerdasiwad ja silmi pühkisiwad.
Wäsiti hullamisest ära, siis heideti rohu peale sirakile ja hakati lobisema, wõi söödi kaasa wõetud wõileibasid, millele hiljem mõnes odawamas metsarestoranis, õigem selle ees, puude all seiswatel lihtsatel aialaudadel, kohwi või piima peale joodi, et siis ruttu jälle tihniku wilusse tagasi pöörata. Kuna Dagmar Spreckelsen oma ärawalitud tulewasest akrobatliste annete poolest kaugele maha jäi, pidas ta temaga, mis naljaga soolatud lobisemisesse puutus, täieste sammu. Mida üks ei mõistnud, seda mõistis teine, ja Jens ning Karen ei tarwitsenud tundide kaupa muuks kui naermiseks suud lahti teha. Käed ristamisi pea all, pruunid kelmisilmad otsiwalt rändamas, kitsa, weidi wibuka suu ümber kuiw, sarkastline joon, nõnda saatis Dagmar, kas Holgeri pisteid wastates wõi talle peale tikkudes, ühe märki minewa noolekese teise järele lendu, kuna ninatark nöbininake ta roosiliste põskede wahel ajuti kohendawaid wändakuid tegi. Wiimasega oldi juba nii harjunud, et seda enam tähelegi ei pandud. Iseäranis sütitaw oli wäikese wabrikuneiu humor parodistlisest küljest. Mida ta teisi isikuid rääkida laskis — ja tal oli hea tagawara säherdusi kõnekentsakusi — see kõik õnnestas tooni, murraku, kõnewiisi ja kõige mimikalise ehte poolest nii wäga, et kuulajate ette üsna kujukalt parodeeritud ja karrikeeritud isik ilmus. Herra Morten Arnoldseni,
