Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/124

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 122 —

rikastatult pööras Nielsen oma wankri juurde tagasi: Karenil oliwad imearmsad lohukesed põskedes, kui ta naeratas, ja täna oli ta esimest korda nõnda naeratanud, et nad mõjuwalt nähtawale tuliwad. Sellele leidusele järgnes paar päewa hiljem teine niisama õnnestaw. Nielsen tabas oma neiu lahtiste juukstega. Need ulatasiwad tal paksul, toore siidi karwalisel woolul peaaegu kuni põlwekõwerdusteni üle selja. Jens jahmatas üsna seda ilu nähes. Oli nagu liig palju temakese kohta. Heameelega oleks ta käe sisse löönud ja pihutäie oma huulte wastu tõstnud. Aga nii kaugel ei olnud nende tutwus weel.

Siis tuli hommik, kus ta neiu suures nutuhaleduses eest leidis.

Mis tal wiga olewat?

Saanud ema käest lüüa. Karen tunnistas seda üsna otsekoheselt.

Kudas wõidawat niisugust täiskaswanud inimest weel lüüa! Jensi hääl oli hurjutaw, ta kulm tusaselt kortsus.

„Jah, nõnda on see elu!“ ohkas Karen. Piimapoisi kaastunne aitas ta pisaraid peatada.

„Teil on tige wõerasema, neiu Karen?“

„Enam äkiline. Eks ta ole ta tööst ja murest tüdinenud! Peab meid kõiki ju praegu üksina toitma. Ta on ühes pesuäris triikijaks.“

„Aga Teie isa?“ —

Karen hammustas alumist huult ja lõi pilgu maha. „Isast ei taha ma rääkida.“

Selle asemel hakkas neiuke õhinal oma tööpaljusest rääkima. Terwe majapidamine ja lastekaswatamine seista tema õladel. Küüri ja pese, keeda, õmble ja nõelu hommikust õhtuni, pooled pühapäewad kaasa arwatud! „Waadake, missugused käed mul otsas on!“

Jens wõttis käed ja tunnistas neid kaua ja tõsiselt.

„Mis liig, on liig! — Kas teate, neiu Karen, ma toon teile homme waselini kaasa.“

Aga sellepärast ei lasknud ta käsa, neid waeseid, äratöötatud käsa, weel mitte lahti. Ta waatles neid seest ja wäljast ikka weel terasemalt, ja arwas, et waselini kõrwal ka coldcream neile head teeks. Ta lubas mõlemaid tuua.

„Kas tulewal pühapäewal prii olete, neiu Kaar?“