Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/122

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 120 —

ja mitte wäga waimurikalt. „Teil oli raamat, mul ei olnud raamatut — nõnda laulsime ühest raamatust.“

„Kus?“

„Noh, Lunastaja kirikus.“

„Ja soo, ma mäletan wist natuke: kas Teie ei kiitnud õpetaja Christenseni jutlust?“

Jens nokutas rõemsalt peaga. „Ja Teie weel enam!“

Tütarlaps laskis nüüd ka körtsikud, millede alt pükside pitsiotsad wälja paistnud, põllele järgi madalamale. Tema pisut pelglik, pisut peitu pugew, aga siiski üsna rahulik pilk libises Jensi piimapoisiriietest üle. Käed puusas, paar jakinööpi ohtrate rindade pealt lahti, madalawõitu, aga laitmata kaswuga pehme keha sirge, nii seisis ta isesuguse tõeka lahkusega jutunorija ees, kelle palgel kõiksugu häbelikud ja õnnelikud helgid heitlesiwad. Kerge, üsna kerge pettumus, mida Jens neiu korratuma wälimuse tõttu korraks tundnud, oli kadunud nagu wari heleda paiste eest.

„Teie ei käi enam Lunastaja kirikus?“

„Ei, sest saadik, kui minu kallis leeritaja sealt ära on.“

„Aa, Teie leeritaja! — Ja kus kirikus Te’ nüüd käite?“

„Kus juhtub. Ma käin ka harwemine kirikus kui enne. Pole ju kuskilt kantslist Ole Christenseni kuulda. Mitte ligigi!“

Neiu weidike pehme keel, mis tema sõnale, ta terwele healekõlale isewärki willase wõi sulise toonimõnu andis, meeldis Nielsenile nii wäga, et ta kõnelejale sammukese ligemale nihkus ja pea ettepoole ulatas, kui püüaks ta ennast paitada lasta.

„Herra Christenseni lahkumisepühal olite muidugi kirikus?“

„Iseenesest mõista! Ma käisin ka käärkambris teda jumalaga jätmas. Ta ütles mulle armsaid sõnu ja õnnistas mind.“ Neiu käsi tähendas lipsti pealae poole, nagu peaksiwad seal weel õnnistamisemärgid järel olema.

Kui jumalakartlik ta on! käis Jensi rinnast sooja hooga läbi, kuna ta suu naeratas. Ta pidas parajaste aru, kas temale ilmutada, et ta teda kirikus otsinud ja portali ees nii kaua asjata oodanud, kui terwe intimne tujundipildike äkitselt katki käristati.

Kõrwal olewas eluruumis tõusis müdin, — präuska-