— 116 —
mida kauemine ta tema mõrsja kastewärsket lapsenägu nägi, seda ihaldawamalt tõusis ta süda madalusemudast lõõriwale lõokesele sinawa eeteri sisse järele. Äkitselt tõusis ta üles, wabandas ennast peawaluga ja läks. Nii warasel tunnil polnud Jens Nielsen Laurseni juurest weel kunagi lahkunud.
Aga ta ei läinud mitte koju, waid algas pikka, sihita teekonda läbi uulitsate. Külm udu, milles laternate tuled nagu unised kollased silmad wilkusiwad, jahutas mõnusalt ta kuumawat pead, ja talwises õhus wargsi töötawad kewadewaimud pugesiwad talle suust ja ninast põue, et järele waadata, kas sinna ka midagi ei sünniks ehitama hatata. Pimedikust, mis wõbisewale, rulliwale udule ikka paksemalt peale waipnes, kostsiwad terased helid, mis pragunemist, murdumist, awanemist kuulutasiwad, ülewal kõrguses aga tegiwad tuuled oma uute tiibadega lennuproowisid, seal wihises ja sahises nii salaliselt ja paljutõotawalt, et Nielsen ajuti seisma ja kuulatama jäi.
Ning korraga jahmatas ta lõbusalt. Ühe kiriku massivline, murdjooneline kerestik tumestas ta teed. Goothi uksewõlwik waatas warjust nagu luuraw nägu talle otsa. Sedamaid seisis kiriku sisemus täiel walgustustel Jensi waate ees ja ühtlasi kaks suurt taewakarwa silma.
Kuis oli ta neid ometi unustada wõinud!
Wist juba kolmat kuud polnud nad temale enam meelde tulnud.
Ja kord oli ta nädalate kaupa, päewal ja öösel, nende peale mõelnud, neid uulitsaid ja majasid mööda taga otsinud!
Need silmad elasiwad näo sees, mille Jens enesele iluduslise paleusena piltide pealt kokku oli soninud. Tal oli kodus üks pildipostkaart noore neiu peaga, mille sarnadus sellega, mida ta äkitselt elawalt enda kõrwal nägi — siinsamas kirikus — kuni karjatama panemiseni ulatas. Ainult wanaduses oli wahet — elaw koopia näis rohkeste noorem olewat, — ja wiimase juuksed oliwad walkjamad, ka teisiti kammitud. Aga seesama suu, ülemine paksem huul wibukalt wõlwitud, seesama lõug, kahekordse imearmsa lotikesega, peaaegu seesama õigejooneliselt allajooksew nina, muudkui siin pisut laiema ja lihawama otsaga, ning, mis peaasi — needsamad tõsiselt, natuke aralt, natuke umbusklikult, aga liigu-
