— 102 —
neid kaks wõi kolm oleks olnud, Jens oleks ennast nende wahel jaganud! Ta tundis kaugelt eemalt nende hingeõhku ja ihusoojust, ja nende silmasära ja huultepuna ajasiwad talle kõrbewa janu peale, janu, mis talle ihuliseltki tuntawaks sai, nii et ta tuhinaga klaasi järele kahmas.
Muusik, mida ta siin kuulis, see sädendaw ja pärlendaw tantsumuusik, witsutas ta põuest wiimase kui rahu wälja. Wäikse, pühalikult ülendatud sisemise kogutuse asemel, mida ta oreli harmoniatel laenetusel kirikus maitses, täitis teda siin torkiw ja wõbistaw ärewus, mis nagu tugew elektriwool ta erkudest läbi jõgines. Ja ometi poleks ta seda tundmust kiriklise rahutunde wastu ära andnud. See oli lust, noor ja wärske, himukas ja ablas, mille kergetiiwuline, kiimaline helidelend ta neitsilises meeltewallas põlema sütitas. Tema ärganud meelte ees sulasiwad kõik wärwitoonid, mida lõburuumid sisaldasiwad, nende wallatult hüplewate, kirgliselt keksiwate, tiiraselt hälliwate muusikatoonidega ühiseks lõõskawaks lustituleks kokku: muusikantide punawad kuued ja läikiwad pillid, naisterahwaste kirjud kübarad ja wärwikad kleidid, uste ja akende kahekarwalised dekoratsionid, isegi inimliste jumede ja juukste mitmeliigilised warjundid kuni klaasides ja pudelites siretawate wärwiliste jookideni. Kõik oli muusik ja kõik oli wärw.
Aga noor Nielsen oli üks neist sügawaste helide mõju alla sattuwatest inimestest, kelle kõige lõbusamad tundeakkordid ilma tasase leinawa kaastoonita ei ole. Ta lõbutses kannatades. Ta tilgutas oma rõemukarikasse sapitilkasid. Tema luulewõim, toonide läbi erutatud, paiskas ta mõtte sagedaste asjade peale, mis lustitundlusele otse wastu seisiwad. Keset kõdistawat, naerwat polkat kargas talle ta ema meelde ja emaga mõni episod, mõni inetu üksind ta suurest kodusest wiletsusest. Neis laudades siin, sarnaste meeste killas, niisuguste pudelite taga istus wististe ka Jensine Nielsen neil õhtutel ja öödel, kui ta wiinastanud kaasalisega koju tuli, kus tema hulguw laps lukustatud ukse taga pimedusekollidega meeletumal hirmul wõitles — see mõte wingerdas Jensi peast muu seas esimesel ja paljudel järgmistel muusikaõhtutel nagu nilbe madukene läbi. Ja sedamaid muutus ta hingeline ja meeleline olukord. Midagi magedat, läilat puges talle põue. Heli- ja wärwitoonide
