— 101 —
ja oma wäikese punga peale mõtlesiwad, tegiwad minekut: laudkond laudkonna järgi lagunes ja häwines, tühje nurke ja seinaääri märgade laudadega maha jättes. Paigale jäiwad salgakesed joojaid, kellele salakawal alkohol ülearu maitsma hakanud, üksikud joodikud, kes oma märatsewaid erkusid une tarwis halwasiwad, mänguõhinas punetawad kaardi- ja biljardilööjad, kes kaotust tagasi wõita wõi wõitu suurendada ahnitsesiwad, ning, peale mõne tõsise armupaari, kes weel lahku ei raatsinud minna, need naisterahwad oma kawaleridega, keda ülespidamisemure koduse rahu ja puhke peale ei lasknud mõelda. Nüüd tekkis küll säherduste laudadel mõnikord joogipidu, mis kõigi osaliste joobnuksjäämiseni ulatas; üleüldiselt peeti aga ka siin seda wõrt korda, et jultunud alatusi sõnas wõi teos ilmsile ei tulnud, ja korrapidajad ei olnud mitte üksnes naiste-, waid ka meesterahwad. Wiimaste olek lõbuneiude wastu, ehk küll waba ja julge, oli otse rüütlilik selle toore ülespidamisega wõrreldes, millega mehed, kõige pealt herrad, muudes maades, iseäranis Ida-Europas, awalikkudele naisterahwastele wastu astuwad. Ja ka Daanis on need enamiste wäljamaalased wõi liialise klassiteadwusega täispuhutud oma herrad, kes nende kõige õnnetumatega taewa all brutalselt ümber käiwad. —
See oli nüüd ilmake, mille läwe üle Jens Nielsen sõbra pahatahtmata awatelemisel jalad tõstis.
Tema esimene tundmus oli hirm. See aimduserikas, kahekeelne, iseendaga riius waakuw hirm, mis hoiatab ja ühtlasi meelitab, mis põgeneda ja ühtlast paigale jääda käsib. Jensi põlwed wärisesiwad, ta selgroogu mööda jooksis palaw hoog ülesse, külm alla, kui ta pilk esimest korda — see oli ühel pühapäewa-õhtul — sumisewatest, heledaste walgustatud lõburuumidest üle rändas, kus nii palju rõemsaid, maitswaid inimesi, nii palju pidulises ehtes ilutsewaid, suude ja silmadega naerwaid noori neiusid koos istus — muusikahelinal, mis joowastas ja uimastas nagu kewadene kange õilmelõhn. Enthusiasmus, salamagus ja salawalus, lõi talle weresse, tuiskas pöörisena südamest ja kõigist soontest läbi. Ta armastas neid neiusid seal — kõiki, kõiki korraga! Ükskõik, missugune neist temale oleks lähenenud, Jens oleks ta wastu wõtnud ja tema orjaks heitnud, ja kui
