tada tema täiusliku ettevalmistuse. Teda oli tabatud ootamatult — ja sosistades ta kirus iseennast, vett, taevast, laeva ja inimesi. Kõik olid ta ära andnud! Tema oli võrgutatud mingisse suuremeelsesse alistusse, mis takistas teda väikest sõrmegi liigutamast, kuna teised, kel selge arusaamine silmapilgu vajadusist, meeleheitlikult paadi kallal kohmitsesid, tõugeldes vastastikku. Neil oli läinud viimsel silmapilgul midagi segi. Selgus, et nad olid suure rutuga kuidagi salapärasel viisil osanud esimese paadikrambi lahtise poldi kõvasti kinni taguda ja selle õnnetuse saatuslikud tagajärjed röövisid neilt viimase säilinud arunatukese. Pidi küll kena pilt olema, see meeste hullumeelne rähklemine seal liikumatul laeval, mis triivis uinuva maailma vaikuses, meeste võitlemine ajaga, et vabastada paati, nende neljakäpukil ronimine, meeleheitel püstiajamine, sikutamine, tõukamine, üksteise peale kihvtiselt urisemine, kõik valmis tapma, valmis nutma, valmis üksteisele kõrri kargama, kui poleks takistajaks hirm surma pärast, mis seisis vaikselt nende selja taga, nagu halastamatu jäise pilguga kubjas. Oh jaa! See pidi olema kena pilt. Ta nägi seda kõike, ta võis sellest rääkida viha ja kibedusega; temal olid sellest üksikasjalised teadmised, nagu oleks ta need omandanud mingi kuuenda meele abil, sest ta kinnitas mulle vandega, tema seisnud kõrval, ilma et oleks ainustki pilku heitnud neile või paadile — ainustki pilku. Ja mina uskusin teda. Ma arvan, tal oli liiga palju tegemist, vahtides laeva ähvardavat kaldumist, sööstumisvalmis hädaohtu, mis oli avastunud keset kõige täiuslikumat julgeolekut — võlutuna mõõgast, mis rippus juuksekarva otsas tema kujutlusrikka pea kohal.
„Kogu maailmas jäi kõik tema silme ees seisma ja ta võis endale takistamatult kujutleda tumeda silmaringi äkilist kõrgele paiskumist, avara veepinna äkilist kerkimist, kiiret, vaikset tõusu, jõhkrat tõuget, kuristiku haaramist, lootusetut heitlemist, tähtede sära kustumist