märkust, kuid ükski ei öelnud midagi; ainult piduperemees, nagu vastu tahtmist oma kohust täites, pomises:
„Teie olete nii keerukas, Marlow.“
„Kes? Mina?“ küsis Marlow vaikselt. „Oh ei! Kuid tema oli; ja kuidas ma ka püüan oma loole menu saavutada, ometi jääb mul tabamata lugematuid varjundeid — nad on nii peened ja rasked väljendada värvivaeste sõnadega. Sest tema muutis asjad keerukaks oma lihtsusega — see lihtsaim vaene rott!… Jumala eest! Tema oli hämmastav. Seal ta nüüd istus ja jutustas mulle minu oma silme ees, et miski ei või talle hirmu nahka ajada — pealegi uskus ta ise seda. Ütlen teile, see sündis muinaslooliselt süütult ja see oli kuulmatu, kuulmatu! Ma vaatlesin teda salaja, nagu kahtlustaksin teda kavatsuses, mind ninapidi vedada. Tema oli veendunud, et kui mäng on aus — pidage meeles: kui mäng on aus — pole midagi olemas, millele tema ei julgeks vastu astuda. Isegi juba siis, kui ta oli „nii pikk“ — „üsna väike poisiklutt“, — oli ta ette valmistunud kõigile neile raskusile, mis võivad inimest tabada maal ja merel. Ta pihtis uhkusega selletaolisest ettenägevusest. Ta oli leiutanud hädaohte ja vastukaitseid, oletades kõige halvemat ja pannes mängu oma parema. Tema pidi elama väga ülevat elu. Võite seda kujutella? Seikluste rodu, niipalju kuulsust ja au, selline võidurikas elu! ja oma teravmeelsuse sügav aist, mis kroonib igapäev tema siseelu. Ta unustas enda, tema silmad särasid; ja iga sõnaga minu süda, mida läbis tema pöörasuse helk, muutus rinnas aina raskemaks ja raskemaks. Mul polnud vähimatki himu naermiseks ja et võimaliku naeratusegi eest hoiduda, tegin endale tuimtõsise näo ette. Tema avaldas ärrituse tunnuseid.
„„Harilikult sünnib ikka ootamatu,“ ütlesin lepitavalt. Minu tuimus kutsus tema huulile põlgliku: „Soo!“ Ma arvan, tema mõtles, et ootamatu ei võinud teda puutuda; ainult mõistusele kättesaamatu ise võis üle-
98
