ja ma ei tea midagi, mida võrrelda selle tundmuse piinlikkusega. Mind sunniti pilku heitma konventsiooni, mis varjul iga tõe taga, ja vääruse olemuslikku avameelsusse. Ta mõjus korraga kõigisse pooltesse — sellesse poolde, mis seisab püsivalt vastu päevavalget, ja ka meie loomu sellesse poolde, mis, nagu kuu teine pool, asetseb salalikult alalises pimeduses, kuna ainult tema servale langeb aeg-ajalt õudne, tuhkjas helk. Ta valdas mu. Tunnustan seda, tunnustan täiesti. Asi ise oli tühine, tähtsuseta, kui tahate: kadunud poeg, üks miljoni hulgas — ainult, et ta oli üks meist; sündmus, millel puudus tähtsus, nagu mõne sipelgapesa üleujutamiselgi, aga ometi tema tegumoe salapärasus haaras minu nõnda, nagu kuuluks tema isik omasuguste esirinda ja nagu oleks tema loo varjatud tõde küllalt tähtis, et mõjutada inimsoo arusaamist iseendast…“
Marlow peatus, et uuesti elustada oma sigari kustuvat tuld; näis, nagu oleks ta oma loo juba unustanud, kuid järsku ta algas uuesti.
„Minu süü muidugi. Pole mingit mõtet olla huvitatud. See on minu nõrkus. Tema oma oli teist laadi. Minu nõrkus on selles, et mul pole teravat silma juhusliku jaoks — välispidise tarvis — pole silma kaltsukorjaja koti või ligimese peene pesu nägemiseks. Ligimene — see’p see on. Ma olen kohanud nii mõnegi inimese,“ jätkas ta äkilise nukrusega — „olen kohanud neid teatud — teatud — ütleme, hooga; nagu sedagi poissi, näiteks — ja alati nägin ma ikka ainult inimolendit, see on kõik. Neetud demokraatlik nägemisviis, mis on ehk parem kui täielik pimedus, kuid mis pole minule olnud kunagi kasuks, seda võin kinnitada. Inimesed ootavad, et arvestataks ka nende peent pesu. Kuid neist asjust ei võinud ma kunagi vaimustust ammutada. Oo! see on teatud puudus, see on puudus, kuid siis tuleb selline pehme õhtu, seltskond, kes whistiks liiga loid — ja lugu…“
Ta peatus jällegi, oodates ehk mõnda julgustavat
