palktugedega kindlustamist? Olete? Oh jaa, kindlustamist! Ma mõtlesin sellele — ma mõtlesin igale asjale, aga kuis kindlustada vaheseina viie minutiga — või isegi viiekümnega? Kust oleksin ma mehed võtnud, kes oleksid alla läinud? Ja puud — puud! Kas oleks teil julgust olnud esimesena vasarat tõsta, kui oleksite näinud seda vaheseina? Ärge öelge, et teil oleks olnud: te ei näinud teda; kellelgi poleks seda olnud. Pagan võtku — et midagi sellist teha, peab ometi uskuma tuhande seast kas või ühte õnnevõimalusse, vähemalt võimaluse viirastussegi, aga te poleks seal sedagi uskunud. Keegi poleks uskunud. Et ma nii seal seisin, siis peate mind koeraks, aga mida oleksite teinud ise? Mida?! Te ei tea seda öelda — keegi ei tea. Peab aega olema ümber vaadata. Mis ma oleksin pidanud tegema? Milline teene oleks olnud kõiki neid inimesi hirmuga hulluks ajada, kui ma ihuüksi ei suutnud neid päästa — kui miski ei suutnud? Kuulge mind ometi! Nii tõesti kui ma siin toolil teie ees praegu istun…“
„Ta hingeldas iga sõna juures ja heitis mulle vilksatavaid pilke, nagu jälgiks ta oma hingeahastuses sõnade mõju. Tema ei rääkinud minule, tema rääkis ainult minu juuresolekul, vaieldes kellegi nägematu isikuga, kes oli tema olendi lahutamatu, vaenuline kaaslane — tema hinge teine valdaja. On olemas vaidlusesemeid, mis ei kuulu kohtuliku juurdluse võimkonda: see oli keerukas ja tähtis küsimus, mis puutus elu tõsiolemust, ja see ei vajanud kohtunikku. Tema vajas endale pooldajat, avitajat, kaaslast. Ma tundsin varitsevat hädaohtu, lasta end petta, pimestada, sisse vedada, võib-olla isegi end sundida kindlat seisukohta võtma võitluses, mida võimata otsustada, arvestades kõiki võimul olevaid viirastusi — ausaid, mis tungisid peale oma nõuetega, ja nurjatuid, mis ründasid oma hädatarvetega. Teile, kes te pole teda näinud ja kes te kuulete tema sõnu teise suust, ma ei saa seletada oma tundmuste segast loomu. Mulle näis, nagu tuleks mul mõista midagi arusaamatut
96
