mugi üllatatud. See kõik tundus loomulikuna — ja kole — ja kole. Ma põiklesin selle viletsa hullu eest kõrvale, tõstsin ta nagu väikese lapse üles ja minu kätel ta sosistas: „Ärge tehke! Ärge tehke! Pidasin teid mõneks neegriks.“ Ma paiskasin ta kõrvale, tema lendas pikuti mööda silda ja rabas jalust tolle väikese mehikese — abimasinisti. Kapten, kes oli paadiga ametis, vaatas ümber ja tormas langetatud peal mulle vastu, urisedes nagu vihane metsloom. Ma olin kindel kui kalju. Seal seistes olin sama tugev nagu see siin,“ ta lõi sõrmenukkidega tasakesi enda kõrval olevale seinale. „Tundus, nagu oleksin ma seda kõike juba ammugi kuulnud, näinud ja korda kakskümmend läbi teinud. Ma ei kartnud neid. Ma tõmbasin oma rusika vinna ja tema peatus, pomisedes: „Ah! See olete teie. Pange käed külge, kähku!“
„„Nõnda ütles ta. Kähku! Nagu oleks suutnud keegi toimida küllalt kähku. „Kas te ei kavatse midagi ette võtta?“ ma küsisin. „Jah. Välja klaarida,“ urises ta üle õla.
„„Ma ei arva mitte, et ma siis oleksin mõistnud, mis ta mõtles. Teised kaks olid end seks ajaks jalule ajanud ja nad mõlemad tormasid paadi juurde. Nad trampisid, ähkisid, tõukasid, kirusid paati, laeva, teineteist — mind. Seda kõike tasakesi. Ma ei liigahtanud, ei lausunud sõnagi. Ma vaatlesin kallakil laeva. Ta oli vaikne, nagu seisaks ta kuivas tokis pakkudel — nõnda oli ta.“ Ta hoidis oma käe ülal, peo allapoole, sõrmeotsad maa sihis kõveras. „Nõnda,“ kordas ta. „Ma nägin üle esitäävi silmaringi joont selgena nagu kelluke; ma nägin eemal kaugel vett mustana ja sätendavana ning vaiksena — vaiksena nagu tiik, surmlikult vaiksena, vaiksemana, kui meri kunagi enne seda olnud — vaiksemana, kui et mina oleksin suutnud teda vaadelda. Olete teie kunagi vaadelnud laeva, mis triivib ulgumerel nina norgu vajunud ja mida takistab põhja minemast ainult leht vana roostetanud rauda, mis ei kannata enam
