Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/94

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peaaegu meeleheitel. Ta katsus end lahti raputada, kuid tundis nüüd kätt ümber oma jala.

„„Paluja rippus minu küljes nagu uppuja,“ ütles ta toonitavalt. „Vesi, vesi! Mis vett ta mõtles? Mis ta teadis? nii rahulikult kui suutsin, käskisin mind lahti lasta. Tema pidas mind kinni, aeg oli kasin, teised hakkasid end liigutama; ma vajasin aega — aega paate vabaks lõigata. Ta sai nüüd mul käest kinni ja ma tundsin, et ta hakkab karjuma. Mul välgatas peas, et sellest jätkuks kabuhirmu sünnitamiseks, ning ma tõstsin oma vaba käe ja virutasin talle lambiga näkku. Klaas klirises, tuli kustus, kuid hoop sundis teda lahti laskma ja mina jooksin ära — ma tahtsin paatide juurde saada. Tema kargas mulle tagant järele. Ma pöördusin talle vastu. Ta ei tahtnud vaikida, ähvardas karjuda; ma olin ta juba peaaegu kägistanud, kui taipasin, mis ta õieti tahab. Tema tahtis vett — vett juua. Nemad said jaopärast vett, teate, ja temal oli kaasas noor poiss, nagu ma olin seda juba mitu korda tähele pannud. Tema laps oli haige ja — janus. Ta oli mind näinud, kui ma läksin mööda, ja palus nüüd pisut vett. See oli kõik. Me olime silla all pimedas. Ta hoidis mul käerandmest kinni; võimata oli temast lahti saada. Ma tormasin kajutisse, haarasin oma veepudeli ja viskasin selle talle kätte. Ta kadus. Alles nüüd märkasin, kui väga ise vajasin juua.“ Ta toetus küünarnukile, hoides käe silmil.

„Tundsin judinat mööda selga alla jooksvat; selles kõiges oli midagi erilist. Sõrmed, mis varjasid tema nägu, värisesid pisut. Ta katkestas lühikese vaikuse.

„„Sellised asjad juhtuvad inimesega ainult kord elus ja… Ah jaa! Kui ma viimaks sain sillale, päästsid mehed juba paate lahti. Paat! Ma jooksin parajasti mööda redelit üles, kui sain raske hoobi õlale, vaevalt et peast mööda. Ma ei peatunud, ja peamasinist — nemad olid ta siis juba asemelt välja tirinud — tõstis paadi põhjapuu uuesti. Millegi pärast polnud ma põr-

94