ettevaatlikult oma pikkadel jalgadel, pilkas suurustav ja punane ümberilma-rändur tema ostude pärast basaaril. „Kas tõesti — arvate teie, et mind löödi sel määral üle?“ küsis noormees väga tõsiselt ja mõtlikult. Inimesed eemaldusid ja laskusid toolidele; tuletikud süttisid, valgustades silmapilguks ilmetuid nägusid ja valgelt helkivaid rinnaesiseid; pidutujuliselt elavate kõneluste sumin kõlas mulle mõttetuna ja lõpmatult kaugena.
„„Osa laevamehi magas nr. üks luugi juures, nii et mina oleksin küündinud neid käega puutuma,“ algas Jim jällegi.
„Te peate nimelt teadma, neil oli sel laeval selline valve, et kõik magasid öö läbi ja ainult kortermeistreid ning mastivalvureid vahetati. Jim tahtis lähima madruse õlast kinni haarata ja teda raputada, kuid ometi ei teinud ta seda. Miski hoidis tema käed lõdvalt kõrval. Ta ei kartnud — oh ei! ta lihtsalt ei suutnud — see oli kõik. Tema võib-olla ei kartnud surma, vaid seda, mis käis paratamatult surma ees. Tema neetud kujutlusvõime oli talle välja kutsunud kõik pöörase hirmu koledused — trampiva rüselemise, hädaldavad karjumised, põhjavajumiseni täidetud paadid — kõik need koledad mereõnnetuste lisanähtused, millest ta varemalt kuulnud. Tema võib-olla alistus suremiseks, kuid, ma arvan, ta tahtis seda ilma igasuguse koleduseta, rahulikult, mingis vaikses ekstaasis. Teatud valmisolek hukkumiseks polegi nii haruldane nähtus, kuid harva kohtate inimesi, kelle hinged, varustatuna tahtejõu võitmatu kilbiga, on valmis kaotatud lahingus võitlema lõpuni; rahuiha kasvab rutemini kui langeb lootus, kuni ta lõpuks võidab eluiha enda. Kes meist poleks seda tähele pannud või kes poleks tundnud midagi selletaolist iseendas — seda äärmist tüdimust meeleliigutusist, seda pingutuse tühisust, rahuigatsust? Need, kes on pidanud võitlema arutute võimudega, tunnevad seda väga hästi, — nii näiteks merehädali-
92
