sest, kes karjusid hingehädas appi. Kuid polnud mingit abi. Ta kujutles täpsalt, mis oleks tõepoolest sündinud; ta elas kõik läbi, seistes liikumatult luugi juures, lamp käes — elas läbi kuni viimse kohutava üksikasjani. Ma arvan, ta elas kõige selle veelkord läbi, kui ta jutustas mulle seda, millest ta pidi kohtu ees vaikima.
„„Ma nägin sama selgesti, nagu näen praegu teid, et ma ei võinud midagi teha. See näis röövivat elu kõigist mu liikmeist: ma mõtlesin, et on sama hea, kui ma seisan seal, kus ma olen, ja ootan. Ma ei uskunud, et oleks palju sekundeid aega…“ Äkki lakkas auru väljapuhumine. Nüüd märkas ta, et aurumühin oli nagu tähelepanu kõrvale juhtinud, kuna aga vaikus muutus kohe väljakannatamatult rusuvaks.
„„Ma arvasin, et lämbun enne, kui jõuan uppuda,“ ütles ta.
„Tema vaidles sellele vastu, nagu oleks tema mõelnud oma päästmisele. Ainuke selge mõte, mis omandas tema peas kuju, kadus ja tõusis uuesti, oli: kaheksasada inimest ja seitse paati, kaheksasada inimest ja seitse paati!
„„Keegi rääkis valjusti minu peas,“ ütles ta pisut metsikult. „Kaheksasada inimest ja seitse paati — ja mitte põrmugi aega! Mõtelge ometi!“ Ta kummardus üle väikese laua minu poole ja mina katsusin tema pilgust kõrvale hoida. „Arvate teie, et ma kartsin surma?“ ta küsis kirglikult, kuid tasa. Ta lõi labakäega lauale, nii et kohvitassid hüppasid. „Olen valmis vanduma, seda ei teinud ma mitte — mitte … Jumala eest — seda mitte!“ Ta lõi enese sirgu ja pani käed ristamisi kokku; tema lõug langes rinnale.
„Riistade kõlin tungis läbi kõrgete akende nõrgalt meieni. Kuuldus mingisugune häälte pahvatus ja rühm inimesi tuli kõige paremas meeleolus välja rõdule. Nemad jagasid oma naljakaid mälestusi eeslitest Kairos. Kedagi kahvatut, kartlikku noormeest, kes tippis
